Nendele, kes pitsikudumise vastu varemgi huvi tundnud, ei ole Leili Reimanni nimi sugugi võõras. Vaevalt küll, et autorist endast lähemalt teatakse, sest tegemist on väga tagasihoidliku naisega, kes igasugust tähelepanu lausa pelgab.
Selle raamatu on kirjutanud Kehra Keskkooli tütarlaste käsitööõpetaja. Pole just päris igapäevane lugu, et kooliõpetaja oma töö ja pere kõrvalt veel nii mahukat kirjatööd teeb. Sellepärast küsisingi Leili Reimanni käest kõigepealt, millal kirjutab õpetaja, taluperenaine ja kolme poja ema pitsikudujatele käsiraamatut.
"Uneajast," vastas Leili vaikselt naeratades. Ja lisas, et üldiselt on ta inimene, kes enamasti kodus paigal püsib, eriti talvel, kui liiklusolud raskemad. Suvel istub ise autorooli ja läheb, kuhu tahab. Aga kui kuskil on midagi, mis väga huvitab, ei jäta minemata, olgu ilm milline tahes.
Siia juurde peab täpsustuseks lisama, et Leili kodu on Harjumaal Mikumardi talus, kuhu TPedI lõpetanud Viljandi tüdruk tuli perepojale naiseks. Tol ajal ei räägitud taludest ja nende nimedest eriti palju ning alles hiljem taipasid isa ja ema, et nad on pannud oma poegadele täiesti juhuslikult samad nimed: Mart, Margus ja Mihkel. Praegu on kaks vanemat poega juba keskkooli lõpetanud. Kodus on veel 4. klassi õpilane Mihkel.
Varem kolhoosi peaagronoomi ametit pidanud Jaan Reimann on praegu talupidaja. Talul on 68 ha maad, põhiline sissetulek saadakse kartulikasvatusest. On ka veel 10 lüpsilehma ja paarkümmend lammast. Talupidamisest Leili eriti rääkida ei taha, see on rohkem meespere rida. Ainult lambakasvatusega soovib ta tõsisemalt tegelema hakata, sest kudumiseks on lõnga tarvis. Tegelikult on kärmete kätega perenaine muidugi iga töö juures vajalik ja ega kevadest sügiseni käsitöö tegemisest eriti midagi välja tule, kui hein vaja teha või kartul üles võtta. Kogu talutöö tehakse ära oma perega.
Käsitööoskused ja huvi on Leili päris kindlasti saanud ema käest. Sel ajal, kui lapsed väikesed olid, ei käinud ema tööl, vaid teenis perele sissetulekut kodus tellimise peale kleite õmmeldes ja tikkides. Juba 6aastaselt sai Leilist talle täiesti tõsine abitööline. Esimese tööna oli ema andnud ühe väga laia ratasklo??lõikega kleidi alumise ääre käsitsi palistada. Näitas töövõtte kätte ja jättis tüdruku tunniks ajaks omapead. Kui ema lõpuks vaatama tuli, kuidas töö edeneb, olevat ta olnud tõelises hämmingus, nähes, kui korralikult see oli tehtud. Sealt peale saigi alläärte ülelöömine Leili tööks. Hiljem on nad emaga arutanud, et algklassitüdrukuna võis Leili kümneid kilomeetreid kleitide allääri palistada. Oma ema kohta ütleb Leili, et see on inimene, kes teeb kõik tööd ära, kellele ta ei ole mitte kunagi julgenud vastu hakata ega öelda, et ei oska.
Kooliajal ei tekitanud käsitöö Leilile mingeid raskusi, probleeme aga küll. Ta tegi kõik tööd kiiresti ja korralikult ning solvus hingepõhjani, kui õpetaja kahtlustas, et ema tegi ära. Niisugune lugu olevat juhtunud isegi veel instituudi ajal. Kui kursusekaaslased heegeldasid nädalaga salli, jõudis Leili sama ajaga mantli valmis. Ka siis olevat õppejõud arvanud, et ema tegi. Sellepärast ei julge ta kunagi ühtegi last kahtlustada, et ema on töö valmis teinud, kartes sellega õpilast solvata.
Kuidas tuli mõte hakata tegema pitsikudumise raamatut?
Mõte tuli instituudis viimasel kursusel või õigemini kasvas see välja diplomitööst. Õppejõud Laine Aarne leidis, et Leilil läks kudumine kiiresti ning pakkus teemaks pitsikudumise. Ta saatis Leili Haapsalusse sealsete pitsikudujate juurde. Haapsalu kuulsad rätikudujad ei tundnud kudumise tingmärke, mustreid vahetasid nad omavahel tööproovide ja valmis rättidega. Rättide pealt mustrid tingmärkidega üles kirjutada oli töö, mis võttis kohtavalt palju aega. Kõik, mis paberile sai, tuli ju ise üle kududa, veendumaks, et tulemus samasugune on kui originaal. Ka fotode pealt on osa tingmärke tuletatud. Asjasse süvenedes tuli aga tõsine huvi.
Diplomitööks valmis umbes viiskümmend tööproovi koos tingmärkide ja nende seletustega ning imeõhuke peenvillasest lõngast sall, mida tõepoolest ka läbi sõrmuse sai tõmmata. Selle suure vaeva tasuks oli erikiitusega lõputöö ja õppejõu soovitus seda edasi teha ning raamatuna välja anda. Esimene raamat "Pitsilised koekirjad" ilmus Leili Lehismetsa nime all 1978. aastal.
Selle aja jooksul oli kudumisest ja mustrite ülesmärkimisest saanud juba harjumuspärane tegevus, mis mõnikord võis ka lausa hasardiks kätte minna. Nähes tänaval mõne inimese seljas tundmatu mustriga kootud eset, hakkas Leili seda inimest jälitama, käis tal kannul, kuni muster meelde jäi, ning märkis selle siis esimesel võimalusel üles. Kord olevat ta sel kombel isegi perekonnatüli põhjustanud. Nimelt huvitus ta ühe härrasmehe kampsunist, kuid mehel oli abikaasa kõrval. Leili ei lasknud end sellest segada ja kõndis neil Tallinna peal vapralt järel, kuni ükskord taipas, et naine on teda ilmselt märganud ja korraldab juba mehele stseeni. Siis oli viimane aeg jalga lasta, aga muster oligi juba selge.
Praegu ei piirdu Leili enam ainult teiste loodud mustrite järgi kudumisega, vaid on neid terve hulga ka ise tuletanud. Uutele mustritele paneb nimesid agronoomist abikaasa, otsides neid talle hästi tuttavast taimeriigist. Näiteks karukella muster, nurmenukk, lepatriinu, liilia, lumepallid, aga ka sitasitikas...
Mis on selle töö juures põnevat olnud, mida oled avastanud?
Diplomitööks tehtud sall oli tuletus rahvapärastest mustritest. Teine suur tuletus oli pikk õhtukleit, mille muster on täielik omalooming. Raamatu 1. trüki väljaandmisel selgus, et kirjastus keeldus kleidi kirjelduse ja lõigete avaldamisest, põhjendades sellega, et Leili pole moekunstnik ja sellepärast ei suuda lõikeid teha. Alles nüüd ilmunud 3. trükis on kleidi tegemise täielik õpetus sees. Kleidi (vt "Pitsilised koekirjad", 1995, lk 98) kudus autor ise kahe nädalaga valmis. Muuseas, mannekeen, kelle seljas kleit pildi peal, on Leili ise. Mannekeenidena on ka kõik tema kolm poega üles astunud. Tegelikult ongi "Monokli" väljaantud raamat esimene, mis autorit ennastki rahuldab. Alles seal on esimest korda trükitud koekiri (joonis) ja koemuster (foto) kõrvuti. Varem olid need teine teises raamatu osas. Seda mitte autori, vaid kirjastuse tahtel, kus leiti, et teisiti on paberi raiskamine. Kasutajatele on 1. ja 2. trükk ebamugavad.
2. trüki ilmumiseks andis põhjust see, et ühel raamatunäitusel valisid Bratislavast tulnud kirjastajad "Pitsilised koekirjad" enda jaoks välja. Kui juba välismaalased huvitusid, sai ka siin uuesti avaldada. 1985. aastal ilmuski raamat slovakikeelsena Bratislavas. 1986. aastal andis "Valgus" välja parandatud ja täiendatud 2. trüki ning 1987. a ka venekeelse tõlke.
"Kõige põnevamad lood on aga seotud ajalooliste rätikutega," jutustab Leili. "Pärast instituudi lõpetamist kutsuti mind veel paaril korral ÜTÜ konverentsidele esinema. Publikut huvitas, kas ma tean midagi Greta Garbole ja Rootsi kroonprintsile kingitud sallide mustritest. Mind hakkas asi huvitama ja asusin uurima. Mu vend oli tol ajal Haapsalus. Tema abiga õnnestus ühelt vanaproualt Greta Garbole kingitud salli muster välja meelitada. Tasuks sai proua autokoorma küttepuid. Toosama proua andis ka Rootsi kroonprintsile kingitud salli mustri, mis küll poolenisti valeks osutus."
Et Rootsi kroonprints, kellest hiljem sai kuningas Gustav Adolf VI, 1932. aastal Eestis käis, on üldtuntud fakt. Salli foto leidis Leili ühest vanast "Nõukogude Naisest" ning võttis sealt luubi abil mustri välja. Kui ta aga oma raamatusse tahtis sisse panna, et sellise mustriga salli kinkisid Haapsalu naised 1932. aastal Rootsi kroonprintsile, astus vahele tsensuur: kuninga nime ei tohtivat panna, see olevat poliitika. Ei lubatud kirjutada, et see oli Gustav Adolf VI, praeguse kuninga vanaisa. (Nii ongi raamatu 2. trükis ainult krooni- ja tähemotiivi koekirjad. 3. trükis on rätiku täielik pinnalaotus (vt lk 285) koos koekirjade ja mustritega. Sallil oli ka lai äärepits, mis fotol oleval näidisel puudub. (Näidise kudus Leili muidugi ise, aga see äärepits talle lihtsalt ei meeldi.)
Selline lahendus aga Leilile ei sobinud ja ta lubas tõestada, et poliitikaga pole siin mingit pistmist. Võttis kätte ja saatis 1984. aasta lõpul Rootsi järelepärimise, kas praegune kuningas teab midagi oma vanaisale kingitud suurest pitssallist. Aadressiks kirjutas: Stockholmi, kuningale. Oma kirjaga sai ta muidugi terve suguseltsi naerualuseks. Kõik olid veendunud, et kiri vedeleb Moskvas prügikastis ja kogu lugu. Sellegipoolest narrisid mees ja poisid teda iga kirja puhul, mis postkastist leiti, et kuningalt on kiri tulnud. Läks aga täpselt kolm kuud ja Leili sai vastuse. Abikaasa hämmingus nägu seisab seniajani meeles. Vastas proua Lis Grandlung kuninglikust kantseleist. Kahjuks küll seda, et praegu Rootsi kuningakojas selle rätiku saatusest midagi ei teata. Kirjaga koos saadeti kuningliku perekonna fotosid. Ühe pildi peal on vana kuningas Gustav Adolf VI lapselapse, praeguse kuningaga. Kiri ise oli kuninglikul paberil ja lõhnas hirmus hästi. Loomulikult on see nüüd perekonnareliikvia.
Praegusel ajal ei saa jätta küsimata, kas selline töö tasub end ära.
"Rahaliselt küll ei tasu, aga kui eriala ja hobi niimoodi kokku langevad, on tasuks tegemisrõõm," vastab Leili Reimann. "Kui millegagi võrrelda, siis kirjastus maksis raamatu eest sama palju, kui maksis sügisel üks autokoorem kartuleid. Rahaliselt on sisse toonud ainult slovakikeelne raamat. Kirjastus maksis selle eest 10 000 rubla, kätte sain 3000, 7000 rubla jäi Moskvasse "komisjonitasuks". Kui ma sellest teada sain, siis küll midagi sees kihvatas. Aga tänu sellele raamatule sõitsin ma esimest korda elus välismaale. 1986. aastal käisin koolile eraldatud turismituusikuga T?ehhoslovakkias, kohtusin Bratislavas raamatu tõlkija ja väljaandjaga."
Tütart sul ei ole, kellele pärandad oma teadmised ja oskused?
"Eks oma õpilastele. Mul on plaanis hakata nendega koos taimedega värvimise saladustesse süvenema ja veel üht-teist. Aga ei saa öelda, et pojad ema tegemistest lausa mööda käiksid. Kui Margus veel keskkoolis õppis, uuris ta minu käest kudumise nippe ja õpetas neid siis klassiõdedele. Margusel ja Mihklil on mõlemal ka väga hea värvitaju, nemad moodustavad mu "kunstinõukogu"."
Kui palju on neid sinu käe all õppinud tüdrukuid, kes käsitööõpetaja elukutse on valinud?
Viis-kuus tüdrukut. Ühte õpilast olen suutnud aidata soovituskirjaga. Viimase raamatu fotodel on ka õpilasi nende endi kootud pitspluusides.
Kas jätkad samas vaimus?
"Järgmise raamatu plaanid on olemas, aga see on praegu veel saladus," muigab Leili. Leili Reimann kuulub nende inimeste hulka, kes vähe räägivad ja palju teevad. Seda teades võib üsna julgelt ennustada, et järgmine raamat ilmub. Leilist võiks kirjutada veel muudki, näiteks tema suhetest gobeläänvaipadega, aga see on juba omaette teema.
Usutles Kehra Keskkooli õpetaja ANNE ORUAAS