Heal lapsel mitu nime? Tiiu Puik

Asterix ja seriaalikengelased kui ajalootunni abimaterjalid Kattri Türk

Esimese kooliastme (1.–3. kl) lõpetaja peab oskama emakeeles muude oskuste hulgas eristada täis- ja kaashäälikuid, häälikuühendit, silpi jm ning oskama täis- ja kaashäälikuid ning häälikuühendeid (v. a erandid) õigesti kirjutada.
Algklassides õpetatakse täishäälikuühendit kui kahest erinevast täishäälikust (vokaalist) koosnevat ühendit, mis kuulub ühte silpi: laev, päevad, jões, uisud, toit jne. Tundes häälikurühmi (täis- ja kaashäälikuid), ei valmista täishäälikuühendi äratundmine lapsele raskusi: kaks kõrvuti olevat täishäälikut ühes silbis moodustavad ühendi, kummagi hääliku kirjutame ühe tähega: laulis laulu, leidis õunu jne.
Silbitamisoskus ja täishäälikuühendi tundmine on väga oluline ühe raskema häälikuõigekirja reegli – i ja j õigekirja õppimisel. 3. klassis on vaja selgeks saada sõnade maias, aias, vaiad, saiad jt kirjutamine. Selgitada saab seda kahe mõiste – silbi ja täishäälikuühendi – abil. Silbitamisel tekib täishäälikuühend ai, kus i jääb tema ees oleva täishääliku külge, i on silbi lõpus, järelikult kirjutame i.
Juba mitmendat sügist järjest tekib algklassiõpetajate ja keskastme emakeeleõpetajate vahel tõsine poleemika selle üle, mis on täishäälikuühend, sest keskastmes kasutusel olevad õpikud ja töövihikud esitavad täishäälikuühendit teisiti kui algklassides on õpitud.
Probleemist ülevaate saamiseks on vaja ära tuua töövihikute näited. P. Hiisjärve ja K. Sarapuu "Emakeele töövihikus IV klassile" (1997) on lk 37 öeldud: "HÄÄLIKUÜHENDI moodustavad sõnas kõrvu asetsevad erinevad täishäälikud või kaashäälikud: vainud, nõel, viiul, vanaema, korsten, vanker. Täishäälikuühendit, mis kuulub ühte silpi, nimetatakse kaksiktäishäälikuks e diftongiks: vainul, nõel. Tavaliselt kirjutatakse täishäälikuühendis ja kaashäälikuühendis kõik tähed ÜHEKORDSELT."
Kas sellest tuleb aru saada, et kaksiktäishäälik e diftong on täishäälikuühend, aga täishäälikuühend ei ole alati kaksiktäishäälik e diftong ja tal on erandid?
Koolides kasutusel olevas Viivi Maanso, Viivi Rukki "Eesti keele õpikus V klassile" (1995) on lk 105 harj 309 küsimus: "Miks kirjutame kaks ühesugust tähte kõrvuti vokaalühendiga sõnades iialgi, metsaäärne, tuuakse, ekskursioonile?"
Analoogiliselt käsitletakse häälikuühendeid ka k.a ilmunud Aavo Valmise, Lembetar Valmise "Eesti õigekeelsusgrammatikas keskkoolile" (lk 21), kus on öeldud: "Häälikuühendis on kõrvuti mitu erinevat kaashäälikut (laps, tantsima, korstnad) või täishäälikut (leivad, leiutama, aias, viiul, poeem). Kaks erinevat täishäälikut, mis kuuluvad ühte silpi, moodustavad kaksiktäishääliku ehk diftongi (leiutama, aias)."
Mida ütlevad täishäälikuühendi kohta teatmeteosed?
- Diftong (< di- + kr phthongos "hääl, heli"), kaksiktäishäälik, kahe ühte silpi kuuluva eri täishääliku järjend (ENE 2, 1987 , lk 119).
- Uus ÕS 1999 annab teada, et õigekirjutusjuhtnööride osas tuleb appi võtta Mati Erelti, Tiiu Erelti ja Kristiina Rossi "Eesti keele käsiraamat" või Tiiu Erelti "Eesti ortograafia", mis on mõeldud kasutamiseks koos ÕS 1999-ga. Nii "Eesti keele käsiraamat" (1997, lk 45) kui ka "Eesti ortograafia" (1995, lk 9) ütlevad, et "häälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega tema pikkusest olenemata: poeg, laul, pea, sõudma (vrd juhtumid, kus ei ole diftong, vaid kaks silpi: poeem, oaas, riiul, müüa)".
- 1998. a ilmunud "Eesti õigekeele" autorid Einar Kraut, Ene Liivaste ja Aili Tarvo toovad peatükis "Häälikuühendid" (lk 103) ära reegli "Häälikuühendis märgitakse iga täht ühekordselt" ja selle järel ebareeglipärased kaashäälikuühendi õigekirja juhud. Täishäälikuühendi kohta näiteid pole, järelikult ei ole täishäälikuühendil ka erandeid tekkinud.
Olen käesoleval sügisel näinud mitme 4. ja 5. kl õpilase töövihikus harjutusi täishäälikuühendi märkimise peale. Tulemused on hinnatud puudulikuks, sest õpilased pole pidanud täishäälikuühendiks liitsõna liitekohal kõrvuti olevaid vokaale sõnades vanaema, vanaisa, maailm, imeasi või kahe kõrvutise silbi täishäälikuid sõnades viies, juua, süüakse jt.
Mida teha, et lihtsad asjad, mis on arusaadavad algklassilapsele, saaksid ühtviisi selgeks ka täiskasvanuile?

[Tagasi algusesse]

Mõtteid antiikajaloo õpetamisest
Kes ei tunneks mõttetera tempora mutantur, et nos mutamur in illis – ajad muutuvad ja meie muutume koos nendega. See äraleierdatud sentents on ometi halastamatult õige, nagu ka kõik teised tüütuseni korratud mõtteterad. Aegade muutumisse suhtumise põhjal võib eristada kaht inimtüüpi: ühed, kes võitlevad kõigi vahenditega muutuste vastu, ja teised, kes lähevad nendega kaasa.
Ajalugu on õppeaine, mida muutuste tuuled on ilmselt kõige rängemini räsinud. Riigikorrast või valitsevast parteist olenemata on kaks korda kaks ikka neli ja ladina keele õppimist alustatakse ikka esimesest käändkonnast. Ajaloosündmustesse võib aga suhtuda vägagi erinevalt. Võib arvata, et muutuste tuuled puhuvad ajaloost üle ka edaspidi, sest millise seisukoha me peaksime ikkagi võtma Konstantin Pätsi suhtes.
Erinevalt võib suhtuda ka ajaloo õpetamisse. Kas see peaks olema range kuivade faktide päheõppimine või tohiks ajaloosündmusi esitada põnevate seiklustena, jättes daatumitele teisejärgulise koha? Ajalugu on siiski toimunud sündmuste jada ning mingite kaunistavate seiklustega liialdada pole mõtet. Kuid mõelgem järele, kas õpikuteski esitatakse ainuüksi ranget tõde.
Toon elementaarse näite Vana-Kreeka ajaloost. Ilmselt on kõigile õppurite astmetele mõeldud õpikutes sees tuntud sündmus 6. sajandi Ateena ajaloost: kangelased Harmodios ja Aristogeiton tapavad türann Hipparchose, et vabastada oma kodumaa rõhuvast ikkest (teatavasti see ei õnnestunud, sest Hippias jäi veel mõneks ajaks valitsema). Tõde seisneb aga selles, et Hipparchose tapmise puhul oli tegemist kättemaksuga eraasjus (Hipparchos oli häbistanud Harmodiose õe, ühe versiooni kohaselt võis see olla ka Aristogeitoni õde). Poliitika ei puutunud siin üldse asjasse. Liiati valitses türannina Hippias, tema vend Hipparchos oli poliitikakauge kunstimetseen. Hilisem demokraatlik Ateena vajas aga kangelasi ning need ta endale ka lõi. Järgnevate sajandite õpikud kiidavad kunagistele Ateena demokraatidele takka.
Kuigi minu sõpradel ja tuttavatel on ajaloohuvilisi lapsi, olen üldiselt kogenud, et Eesti kooliõpilaste huvi äratamine antiikajaloo vastu on võrdlemisi problemaatiline. See on täiesti mõistetav. Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa, Austria, Shveitsi, Belgia ja Inglismaa kooliõpilastele on Vana-Rooma ajalugu nende kodumaa ajalugu. Roomlased vallutasid nende maa samuti nagu omal ajal sakslased Eesti. Vercingetorix on prantslastele nagu Lembitu eestlastele. Kes on aga Vercingetorix meie õpilastele? Ei muud kui vaid üks järjekordne raske nimi, mis tuleb pähe õppida.
Vanade roomlaste asjus ei kuulu Eesti päris kindlasti Euroopa kultuuriruumi. Ja see torkab kohe silma. Tehes ekskursioone välismaa kooliõpilastele, olen märganud, et nende üldkultuurilised teadmised on eesti õpilaste omadest tunduvalt paremad. Neile tuleb seletada palju vähem üldisi asju. Toon näite. Mul on tavaks laulda oma turistidele kirikus mõni ladinakeelne kirikulaul. Eesti kooliõpilastele esitan ma pärast seda alati küsimuse, mis keeles see oli. Ning mitte kunagi ei arvata seda ära esimesel korral. Välismaalaste puhul ei ole siin aga mingit küsimust – mõnikord laulavad nad isegi kaasa. See ei ole ju mitte üksnes nende kultuuritaust, vaid lausa nende igapäevaelu.
Meie õpilasi ei seo ladina keele, vanade kreeklaste ja roomlastega mitte midagi. Kuid õppima seda ometi peab. Mida siis teha selleks, et Publius Cornelius Scipio Aemilianus Africanus Minor või Lucius Cornelius Sulla Felix meelde jääksid?
"Asterixi" asjus
Rene Goscinny ja Albert Uderzo ühistööna sündinud üle-euroopalise kuulsusega koomiks "Asterix" on äratanud väga vastakaid tundeid nii meil kui ka mujal. Nii mõnigi tõsiteadlane on nimetanud "Asterixi" ajaloo mõnitamiseks. On meilgi pedagooge, kes arvavad, et kooliõpilane ei peaks "Asterixi" lugema. Oma kogemuste põhjal väidan lausa vastupidist – "Asterix" iga õpilase koolikotti!
Milles siis iva on? Tegevus toimub ajal, mil Julius Caesar on vallutanud Gallia, v.a Asterixi küla, mis eesotsas Asterixi ja Obelixiga võitleb roomlaste ülemvõimu vastu. Keda see huvitab, küsitakse. Algul ei huvitanudki. Kui "Asterix" 1994. aastal eesti keeles ilmuma hakkas, läks üle poole tiraazhist kirjastusse tagasi. Nüüd kaovad "Asterixid" ajalehekioskist juba üsna ruttu. Mulle see naljakas ja huvitav kogumik meeldib. Seal on sõda, kaklust ja seiklusi. Alati võidavad head ning kõik lõpeb õnnelikult.
Soovitasin "Asterixi" oma tuttavate lastele ja peagi tulid nad minu juurde küsimustega, mida see või teine lause tähendab (raamatus on ladinakeelseid mõtteteri, mis mõnikord on jäetud tõlkimata)? Kas Julius Caesar oli päriselt ka niisugune? Mis on Alesia? Mis seal Gergovia all tehti? Kas Asterix oli päriselt ka olemas? Kas roomlased käisidki niimoodi riides? Huvi on tekkinud, vaja on ainult seda edasi arendada. "Asterixis" kujutatud roomlaste riideid ja olustikku õpilased kooli-õpikutes ei näe. Asterix ja Obelix seiklevad kõigis Euroopa maades, mille olustik on väga hästi edasi antud. Koomiks ei ole vägivaldne, kedagi ei tapeta, ainult kakeldakse. Pilgatakse nürimeelseid provintside asevalitsejaid, kellega Caesar hädas oli, kuid temasse endasse suhtutakse lugupidamisega. Seda, mida õpilane ei lugenud Gallia sõja kohta õpikust, loeb ta vabatahtlikult "Asterixist". Põhiline on ju see, et ta teab, mis on Gallia sõda ja kes on Julius Caesar. Prantslased tegid "Asterixist" isegi mängufilmi. Obelixi mängis Gerard Depardieu.
Sõjaprintsess Xena, Herakles ja teised
Põhimõtteliselt kehtib kõik "Asterixi" kohta öeldu ka teleseriaalide "Herakles" ja "Sõjaprintsess Xena" kohta. Muuseas, nendes seriaalides toimuvad sündmused on omavahel seotud ning ka osa tegelasi on samad. Tõsi, sõjaprintsess Xenat ei ole "päriselt olemas olnud". Ent tema seiklused on lavastatud Vana-Kreeka müütide põhjal. Kohati on neid küll põhjalikult "redigeeritud", kuid kohati – näiteks Odysseuse loo põhjal – mitte eriti. Seega esinevad neis jumalad ja kangelased, keda iga kultuurne inimene peaks tundma. Ilmselt ei ole õpilasele rängemat karistust kui Homerose surematute eeposte lugemine. Ekraanil tegutsevatena jäävad nende kangelased talle kahtlemata paremini meelde.
Herakles üllatab lausa meeldivalt. See väga paljudes müütides jõhkra löömamehe, vägistaja ning vägivallatsejana kujutatud mees on siin õilis headuse ja õigluse eest võitleja. Verd näeb üldjuhul vaid siis, kui Herakles saab haavata. Õigluse jaluleseadmise eest võitlevad Xena ja Herakles lootusetuteski olukordades.
Ajalugu on "redigeeritud" ka Terry Deary raamatus "Räiged roomlased", kus roomlasi vaadatakse vallutatud brittide silmadega. Huumori kaudu tutvub õpilane taas Vana-Rooma eluolu kommetega. Lisaks antakse talle ülesanne mõelda, mida ta ühe või teise ajaloolise tegelase asemel oleks teinud. See tõeliselt hea raamat on teenimatult vähe tähelepanu pälvinud.
Si rota defuerit, tu pede carpe viam – kui ratas puudub, siis mine jala – kõlab järjekordne Vana-Rooma mõttetera. Kui õpilane ikka ei viitsi õpikust lugeda, kes see Julius Caesar oli, las ta loeb seda siis pealegi "Asterixist".

[Tagasi algusesse]