7. mai 1999
ELUST ENESEST
Õpetajate Leht


Pereema Erika
 

Rahvusvaheline SOS-lastekülade ühendus (SOS-Kinderdorf International) saab tänavu 50-aastaseks. Esimese küla rajas Austrias 1949. aastal Hermann Gmeiner, et pakkuda kodu lastele, kelle eest vanemad ühel või teisel põhjusel ei suutnud hoolitseda. Tänaseks on lastekülasid kõigis maailmajagudes, kokku 130 riigis. Eesti esimene SOS-lasteküla avati Keilas neli aastat tagasi. Kaheteistkümne pereema hoole all elab seal ligi 90 last.
SOS-lastekülad toetuvad sponsorlusele. Kinderdorf International’i pikaajalisest kogemusest lähtudes püüab ka Keila SOS-lasteküla leida endale alalisi väikesponsoreid. See annab garantii, et mõne toetuse lõpetamine ei peata kogu liikumist.


Ema Erika pere pesamuna Mariga.

Lasteküla roosad, rohelised ja helesinised majad hiirekõrvus kaskede ja äsja õide puhkenud nartsissidest kollendavate peenarde vahel mõjuvad rõõmsalt ja koduselt. Pereema Erika Õun ootab mind uksel. Kamandanud neljajalgse pereliikme tahapoole, kutsub ta majale tiiru peale tegema.
Pere kaheksa last elavad kas üksinda või kahekaupa. Iga tuba on isemoodi, natuke oma elanike nägu. Kellel joonepealt korras, kellel mugavalt hooletu. See on kodu, mitte ühiselamu või hotell. Kõige kenam ruum on ühine elutuba, kus kogu pere korraga laua taha ja suurele nahkdiivanile televiisorit vaatama mahub. Peale kuue toa on majas veel vannituba ja dushiruum ning moodsa sisseseadega köök.
Erika ütleb, et esimesel tööaastal oli tal ainult kolm last, bioloogiline tütar Häli ning vennad Argo ja Hanno. Mullu tuli perre ühekorraga viis õde-venda – Maarja, Kristi, Kristo, Mario ja Mari –, vanim neist kaheteist-, noorim pooleteistaastane. "Kogu aasta kulus sisseelamiseks," räägib Erika. Lastele oli suureks probleemiks isegi see, kes kellega ühes toas elama hakkab. Esialgu muud ei tehtudki, kui koliti. Praeguseks on leitud parim variant. Need, kes vaikust armastavad, on omaette, seltskondlikumad kahekesi. Ja mis kõige tähtsam – toakaaslased klapivad omavahel.
"Kuigi võiks arvata, et lapsed satuvad siin nagu muinasjutumaailma, ei tähenda see, et sisseelamine oleks valutu," räägib Erika. Varem läbielatu on hinge oma jälje jätnud. Uustulnukad on närvilised, masendunud, lähevad kergesti endast välja. Siinne elu toob kõige muu kõrval kaasa ka hulga uusi kohustusi, alates oma toa korrashoiust ja lõpetades kooliülesannete tegemisega. Paljutki tuleb a-st b-st õppida. See nõuab pingutust ja võib kergesti protesti tekitada.
Esialgu olid pereema suhted vanima lapsega üsna pingelised. Maarja, kes oli harjunud kogu pere eest vastutust kandma, noorematele ema eest olema, tahtis lastekülaski kõike õdedesse-vendadesse puutuvat ise otsustada. Läks hulk aega, enne kui ta oli nõus selle koorma pereema õlgadele veeretama ja ennastki lapsena tundma.
Aastaga on normaalne elurütm välja kujunenud, lapsed uue elukorraldusega harjunud ega tunne enam ärevust. Mõni tüliallikas on sootuks kadunud.
Meeldib laste arengut jälgida
"Kui laps on õppimises nõrk, on emal väga palju tööd. On suur õnn, et pere kõik lapsed on hea peaga, tõsi, siia tulles olid nad õppimises maha jäänud. Õigemini, nad ei osanudki õppida, ei teadnud näiteks, kuidas inglise keele sõnu meelde jätta. Üksinda raamatute taga istuda ei mallanud, tahtsid, et mina kogu aeg kõrval oleksin. Eks ma siis olingi, nii palju kui jõudsin. Õpetasin kõigepealt õppimise selgeks. Nüüd saavad ka iseseisvalt kenasti hakkama. Eriti hea meel on Kristi saavutuste üle, kellel inglise keele hinne oli "kaks", nüüd aga tugev "neli". Argol olid esimesel veerandil tunnistusel pea-aegu kõik "viied", ajalugu isegi klassis ainsana. Õppeaasta lõpupoole on hinded halvemaks läinud. Kevadväsimus annab tunda."
Erika arvab, et mida rohkem lapsed oskavad, seda paremini neil elus läheb. Talle meeldib jälgida, kuidas nad arenevad, ja oletada, mis kellestki saab. Pereema on kindel, et elus hätta ei jää neist mitte keegi.
Ei ela külluses
Kuigi pere elab ilusas majas, pole neil nagu enamikul teistelgi eesti peredel rahaga priisata. "Lapsed arvasid algul, et nad on sattunud võlumaale, kus võivad saada kõike, mida hing ihaldab. See pole kaugeltki nii," räägib Erika. Iga sent on arvel ja kõigist kulutustest tuleb aru anda. See on terve omaette raamatupidamine. Pereema saab kord kuus toidu- ja majandamisraha, mille eest tuleb maksta vesi ja elekter, osta pesemisvahendid. Riiete muretsemiseks antakse raha kolm korda, koolitarvete ostmiseks, hobideks ja reisideks kord aastas. See, kui hästi pere toime tuleb, sõltub paljuski pereema nutikusest ja majandamisoskusest. Ema Erika toob toiduained oma autoga Tallinnast hulgilaost – saab tüki maad odavamalt. Piima, liha, munad, kohupiima ja juurvilja toovad talumehed otse koju kätte. Kõige rohkem raha kulub jalanõudele, sest lapsed kasvavad neist kiiresti välja. Rõivaid ostes tuleb ka laste tahtmisi ja soove arvestada ega saa alati kõige odavamaga leppida. "Elame nii nagu teised eesti pered, väiksemad lapsed kannavad suuremate rõivaid. Alati on ka ootamatuid väljaminekuid. Rulluiskude ostmine tuli edasi lükata, sest jalgratta parandamiseks kulus kopsakas summa. Lapsed hakkavad aegamööda aru saama, et kõike korraga ei saa ja et kõike pole vajagi. Alguses nad ainult tahtsid."
Suur pere, palju kodutöid
Kuidas ema hakkama saab? Ega saakski, kui tal poleks häid abilisi. Töö on jaotatud nii, et nädala sees pesevad poisid nõud, nädalalõpu suurpuhastus jääb tüdrukute hooleks. Oma asjad hoiab igaüks ise korras ja kui keegi teistega koos sööma ei jõua, teeb ta köögi enda järelt ise korda.
Pesu peseb ema. Süüa teeb ka ema, kuigi Maarja ja Kristi saaksid sellega suurepäraselt hakkama. Kööki appi tulevad nad meelsasti. Enamasti ei ole aga selleks lihtsalt aega, sest pärast kooli on vaja trenni tõtata.
Kõik teevad sporti
"Naabritel käivad pooled lapsed muusikakoolis, mõnes peres on head joonistajad, meil on spordipere," räägib Erika. Maarja, Kristi ja Hanno käivad ujumas. Kristi ja Kristo tegelevad triatloniga, mõlemad on Keila jooksuvõistlusel medali saanud. Kristo on käinud ka jalg- ja korvpallitrennis. Mario mängib jalgpalli. Argo ja Hanno on tublid maletajad. Kõik peale pesamuna käivad metsas jooksmas. "On sellised sitked ja vastupidavad lapsed. Haigused nende peale ei hakka," rõõmustab pereema.
Poisist peab mees saama
Erikal on kahju, et lapsed ilma isata kasvavad. Seepärast püüab ta poistes mehelikke jooni ja vastutust kasvatada, sisendada neile, et mehe kohus on seda või teist teha, see või too asi korda ajada. Ise ta meest mängima ei kipu ega mehetöid tee: autole kapoti alla ei vaata ja trellpuuri kätte ei võta.
Päris meesteta lasteküla siiski pole. On meesdirektor ja kolm meeskasvatajat, kes lastega igasuguseid huvitavaid asju ette võtavad, jalgrattamatku ja -rallisid teevad, ning kuldsete kätega onu Gunnar, kes kõik katkised asjad terveks teeb ja kellelt poisid hea tahtmise korral mõndagi õppida võivad.
Lastekülal on palju häid sõpru
Hansapank korraldas laste joonistuste võistluse ja tööde müügi, kunstnikud keraamikapäeva, Põrnikate klubi sõidutas lapsi oma uhkete volksudega, FC Flora jalgpallurid teevad poistele jalgpallitrenni. Tänavu korraldab üks lennufirma – milline just, ei osanud Erika öelda – 10–11-aastastele eesti, läti ja leedu SOS-külade lastele lennureisi läbi Londoni Rootsi.
Igal lapsel on sponsor, nn ristiema või -isa, kes kogub lapse hoiuarvele raha. Nii on noorel lastekülast lahkudes õpingute jätkamiseks või oma elu sisseseadmiseks algkapital olemas. See, kes ei saa kohe täiesti iseseisvalt hakkama, võib mõnda aega noortekodus elada. SOS-lasteküla jääb talle aga kogu eluks koduks, kuhu ta võib tulla nõu ja tuge saama.
Külast kaugemale
Kui Erikal oli veel väike pere, sõitis ta palju ringi, käis lastega teatris, loomaaias ja lõbustuspargis, Käsmus täditütre ja Pärnus õe juures. Neid ettevõtmisi meenutab kaks albumitäit pilte. Kaheksa lapsega igal pool koos käia ei saa, sest huvid on erinevad. Suured ei tule ju väikestega nukuteatrisse. Suvel, mil osa lapsi spordilaagris, mahuvad ülejäänud auto peale ja siis võib taas rändama minna.
Emal on puhkepäevi just nii palju, kui palju on kalendris "punaseid päevi", pluss 35 päeva korralist puhkust. Siis vaatab laste järele tädi Ülle. Puhkepäevi ei pea ükshaaval välja võtma, neid võib ka koguda, kui on tahtmine pikemalt puhata. Erika ütleb, et ta ei võta vabal päeval midagi erilist ette. Enamasti sõidab ta Tallinna, magab end lasteküla üüritud korteris korralikult välja ja loeb nädala ajalehed läbi. "Tahan lihtsalt lõõgastuda. Hea on ärgata ja tunda, et oled ainult enda päralt." Pikemaks puhkuseks läheb kodukanti Viljandisse, kus ootavad ees sõbrad ja tuttavad.
Väga meeldib looduses olla. Lastekülal on sarapuumets, mis kevaditi sinililledest sinetab, ja kadakaväli otse aia taga. "Õhtul saunast tulles imetlen tihtipeale tähistaevast. Taevas on siin eriline."
Hobideks ei jää pereemal aega. "Ega ma mingi käsitöötegija olegi. Kui tädi Ülle meile tuleb, seab end kohe õmblusmasina taha istuma ja hakkab laste riideid parandama. Mulle nõelatöö ei istu. Ma isegi ei loe enam nii palju kui varem. Lugemine nõuab süvenemist, aga mina ei suuda keskenduda. Õhtuti, kui lapsed magama on jäänud, mõtlen järjepanu nende probleemidele, ei suuda ennast lõdvaks lasta. Päeval pole mõtlemiseks aega: üks töö ajab teist taga. Televiisorit vaatan ainult siis, kui tõesti mõni väga hea film tuleb. Õhtune aeg kulub saunas käimiseks ja pesupesemiseks."
Töö on eluviis


Neid hetki, kui kogu perel on mahti elutuppa televiisori ette koguneda, polegi nii palju. Seda enam tuntakse koos olemisest rõõmu. Pildil (vasakult) Mario, Kristi, Mari, Argo, Maarja, Kristo ja Hanno koos ema Erikaga.

Lastekodu emad on kõik varem lastega tegelnud inimesed, olgu siis lasteaiakasvatajad, õpetajad, huvi- või lasteorganisatsiooni juhid. Konkurss sellele kohale oli üsna suur. Erika Õun on lõpetanud TPÜ kultuurharidustöö, töötanud Viljandi kultuurikolledzhis tantsuõpetaja ja Saarepeedi Põhikoolis huvijuhina. Ühel hetkel tundis, et on end tantsupedagoogina ammendanud. Ja et nii töö- kui ka isiklikus elus jooksid kõik otsad korraga kokku, otsustas järsu pöörde teha. Müüs Viljandi korteri ja tuli koos tütrega Keila SOS-lastekülla. Lastega töötada meeldib. Ainult üks kord on tulnud mõte, et läheks ära: kaheksa last – igaühel oma mured – äkki ei saa hakkama. Raskest hetkest aitas üle Häli, kes küsis, kas ema tahab teda uutest õdedest-vendadest ilma jätta. Nüüd Erika enam ei kahtle. Ta on õppinud igat asja – lastega juhtub ju ikka pahandusi – mitte nii väga südamesse võtma ega ennast asjata üles kütma.
Erika Õun on kindel, et jääb pensionieani lastekülla. Kindlust lisab seegi, et ka Soome SOS-lastekülas pole kolmekümne aasta jooksul ükski ema vahetunud. Erikale on uus pere nii omaseks saanud, et ta on kahevahel, kas sõita suvel Itaaliasse SOS-lastekülade kokkutulekule või mitte. Hinges kripeldab, kuidas pisi-Mari kolm nädalat ilma temata hakkama saab. Tööst on saanud eluviis.
Erikale meeldib, et ta saab oma päeva ise planeerida ja et ükski neist ei ole teisega täpselt sarnane. Viljandis tuli kogu aeg kella vaadata ja muudkui ühest kohast teise joosta – töökohad olid üle linna laiali. Ainus, millega pereema rahul pole, on see, et maja ümber nii vähe ruumi on. Tahaks viljapuuaeda, marjapõõsaid ja lillepeenraid. Välismaa arhitektid ei mõistnud kahjuks eestlaste igatsust oma aia järele. Emadel niigi tööd küll, milleks neil vaja veel mullas sonkida, imestasid nad. Mõnikord tahaks Erika oma perele rõdul laua katta või õues lõket teha, aga et naabrid on nii lähedal, pole võimalik omaette olla, kohe on pool küla platsis.
Nagu konservikarbis
"Mul on ikka veel silme ees pilt, mis avanes Viljandi karpmaja aknast: trobikond prügikastide vahel ringijooksvaid ropendavaid ja üks-teist jalgadega taguvaid poisse. Siin ei näe midagi taolist. Lapsed käituvad ilusasti. Püüame neid kõigest halvast eemal hoida, kasvavad nagu konservikarbis," toob Erika pisut ülepaisutatud võrdluse. Tõepoolest. Siin oleksid nagu paremad lapsed, rahulikumad, vaiksemad, sõnakuulelikumad. Hanno ei mõelnudki protestima hakata, kui ema teda paar kilomeetri kaugusel elavale sõbrale külla ei lubanud minna. Sai vastu vaidlemata aru, et iga päev ei sobi külas käia. Samasuguse enesestmõistetavusega kuuletusid käskudele-keeldudele teisedki lapsed. Kuidas see on saavutatud, kui ühe-kahe lapsega pereski järeltulijad vanematel üle pea kipuvad kasvama? Võib-olla on saladus selles, et SOS-lasteküla lapsed ei pea kunagi tühja koju tulema. Alati ootab neid ees ema, kellelt saab õppimises abi paluda, kellele võib oma muret kurta või kellega on hea lihtsalt niisama juttu rääkida. Või selles, et kogu päev on nii sisustatud, et niisama ringikolamiseks ei jää aegagi.
Küsin, kas lastekülasse on pikk järjekord ja saan oma üllatuseks teada, et sinna on isegi vabu kohti. Sotsiaaltöötajad püüavad peret nii-kaua kui võimalik vee peal hoida. Tähendab ju lapse lastekülasse elama asumine vanematelt kasvatusõiguste äravõtmist. Niisugust otsust ei tehta kerge südamega.

SIRJE TOHVER

[Tagasi algusesse]
 


Meie Õpetaja
 

Hiljuti tähistas meie Suislepa Põhikooli emakeeleõpetaja MILvi lIIV 60. sünnipäeva. Tahame tutvustada seda erakordset inimest ja pedagoogi ka teistele.


Esiplaanil (paremal) seisab õpetaja Milvi Liiv.

Milvi Liiv (Härm) sündis Valgamaal. Pärast Puka keskkooli lõpetamist jätkas ta õpinguid Tartu Pedagoogilises Koolis, hiljem lõpetas TRÜ eesti keele ja kirjanduse eriala. Õppimine pole katkenud tänaseni: Milvi Liiv on osalenud psühholoogia, pedagoogilise uurimistöö, rahvatantsujuhi, uue programmi jpt kursustel. Omandatut rakendab ta ellu ise ja jagab kolleegidele. Milvi Liiv on aastakümneid juhendanud rahvatantsu- ja näiteringi, tegelnud ametiühingu(töö)ga, on praegu selle juht. Teda on autasustatud aukirjadega meisterliku pedagoogilise töö ning õpilaste ettevalmistamise eest aineolümpiaadideks, laulu- ja tantsupidudeks, isetegevusülevaatusteks jm.
Inimese olemus peegeldub teda hästi tundvate kaaslaste mälestustes ja iseloomustustes, seetõttu palusime sünnipäevale sõitnud endistel õpilastel, töökaaslastel ja tuttavatel Milvi Liivist rääkida.
Karin Kangur ja Katrin Kalamees, endised õpilased: "Astusime teise koolisügisesse, kui meie klassijuhatajaks sai õpetaja Milvi Liiv. Oma intelligentsuse ja korrektsusega võlus ta kõiki õpilasi. Alati väga kenasti riides ja hoolitsetud, juuksed soengus ja käed seebist lõhnamas! Ta oli eeskujuks kõigile lastele, eelkõige aga tüdrukutele, kes tahtsid riietuda, kõnelda ja käituda nagu meie õpetaja.
Õpetaja oli harjunud vanematele õpilastele tunde andma. "Mul pole enne nii väikseid lapsi olnud," ütles ta esimesel aastal tihti, pisut kartes, et me ei tule tema mõtetega kaasa. Ta rääkis meiega nagu suurte inimestega ja meile see meeldis.
Algul oli meil liitklass ja õpetajal oli võimalus valida, millise klassiga edasi töötada. Ta valis meid! Nii sai 4. klassis meie koduklassiks ja mõnusaks pesaks eesti keele kabinet. Olime sageli kadedad, kui meist vanemad lapsed tulid vahetunnis õpetajaga juttu puhuma, aga temal jätkus aega kõigi jaoks.
Kõige tähtsamaks pidas õpeta- ja inimlikkust ja tööarmastust. Ka siis, kui õpilasel ei edenenud õppetöö kõige paremini, leidis ta alati midagi, mille eest kiita. Oli see siis pestud rätik, puhas tahvel, põrand või hoopiski suvine põllutöö. Tähelepanuta ei jäänud uued lilled vaasis, triigitud pluus, kenasti punutud patsid ega noormeeste hoolikalt silutud pead. Hea sõna ja sooja pilguga toetas ta mehehakatisi, kes pakkusid neidudele abi klassi koristamisel või koolikoti kandmisel.
Õpetaja tundis rõõmu ilusatest vihikutest, hästi loetud luuletustest, toredatest üritustest, mõnusatest kirjanditest. Hea meel oli tal ka kingitud lillest, jagatud shokolaadist, metsast toodud oksakesest.
Valetamist meie õpetaja ei sallinud. Peaaegu alati rahulik ja heas tujus, sai ta kord tulivihaseks, kui oli tabanud ühe poisi valetamast. Ta ei suutnud plaanitud märkustki kirjutada, vaid andis päeviku tagasi ning ütles, et mine ja mõtle.
Tundides rabasid meid õpetaja suured teadmised. Ta oli uudiskirjandusega pidevalt kursis. Jätan kodused toimetused tegemata ja loen raamatu läbi, kinnitas ta alati.
Klassi seinad olid tavapäraselt hallid. Õpetaja rääkis, et oleks põnev, kui seinad oleksid heleroosad. Meie õpingute ajal tehtud remondi ajal värviti seinad heleroheliseks. Hulk aastaid pärast lõpetamist olid need aga tõesti heleroosad!
Väga populaarsed olid tema juhendatavad näiteringid. Ühel kevadpeol suutis ta näidendisse kaasa haarata terve klassi! Seitsmendas klassis lavastasime kadrikarnevaliks näidendi ja rolle jätkus jälle kõigile, meie suureks rõõmuks ka õpetajale. Õpilaste lavastamist juhendas ta ise otseselt sekkumata. Näiteringi etendustel ütles, et lähen ja vaatan nüüd saalist, te saate ju ise hakkama. Saime kah.
Eriti põnevad olid meie talvised maastikumängud. Kui palju aega ja vaeva aga nägi õpetaja salakirjade koostamise ja matkaraja valikuga, teab ainult tema. Õpetaja oli ka väsimatu rahvatantsuringide juhendaja, meiegi saime Kalevi staadioni suurel tantsumurul jalga keerutada.
Niiviisi on õpetaja ennast meile tükkhaaval jaganud, alles palju aastaid hiljem avastame, kust mõni tarkusetera või oskus pärit on."
Lea Heier (Timusk), endine õpilane: "Meie kirjandusõpetaja oli nii ilus! Tema kena soeng ja moodsad riided äratasid kohe tähelepanu. Sisemise ilu ja soojuse mõistmiseks läks pisut rohkem aega.
Tal oli eriline oskus jagada eesti keele ja kirjanduse sügavat tunnetust, panna lapsed oma ainet armastama. Isegi grammatikareeglid ei tundunud igavad.
Õpetaja julgustavad ja lahked sõnad jäävad igavesti meelde, ta aitas rõõmul kurbusest jagu saada."
Ruth Pihlapuu (Timusk), endine õpilane: "Milvi Liiv on väga intelligentne õpetaja, tõeline daam. Alati laitmatu käitumisega, äärmiselt taktitundeline inimene, kes kunagi kedagi ei halvusta, vaid püüab igaühes midagi head leida. Minu jaoks on ta naiselikkuse etalon."
Jaanika Lukas, endine õpilane, Tarvatu valla raamatupidaja: "Ta tegi aine juba tunnis hästi selgeks, kodus oli vähe õppida. Ta oli rahulik, heasüdamlik, inimlik, selliseid õpetajaid on vähe. Lapsed tahtsid talle meeldida! Õpetaja oskas koolielu huvitavaks muuta, tema klassi lapsed käisid alati palju teatris ja tegid ka ise vahvaid näidendeid."
Hannes Rõõm, endine õpilane: "Milvi Liiv oli põhjalik, range ja korda armastav õpetaja. Teda kohates käib praegugi veel nõks seljast läbi ja keha tõmbub sirgemaks."
Ants Tomp Kärstna koolist: "Pean Milvit väga heaks pedagoogiks. Tema eesti keele kabinet äratas tähelepanu kodususe, käepärasuse ja süsteemsusega. Isetegevusjuhina on Milvi emotsionaalne ja intelligentne lavastaja, kelle tööd on põnev jälgida. H. Adamsonile pühendatud murdeluule konkursi autasustamistseremoonial lugesid Milvi õpilased luulet. Nende esinemine oli südamlik ja veenev. Sellise esituseni on pikk tee, kuid luulet armastav õpetaja on suutnud seda lühendada. Olen näinud ühte Milvi tantsurühma treeningtundi Suislepa kooli saalis. See oli tõeline meistritund! Milvi on üks neist, kes suudab palju ja julgeb ka vastutuse enda peale võtta."
Anne Mädo, Viljandi Maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna peaspetsialist, Mustla Keskkooli emakeeleõpetaja: "Suislepa kooli näo kujunemisel on oluline roll just Milvi Liivil. Mustlas emakeeleõpetajana töötades panin juba esimestel aastatel tähele, et Suislepa koolist tulnud õpilastel on emakeeles väga tugev põhi all, sain aru, et selles koolis on väga hea õpetaja. Hiljem kuulsin, et tema juhendab ka näiteringi ja rahvatantsu. See nõuab suurt pühendumist ja vaeva. Kõige selle taga peab olema inimene, kes suudab oma särava isiksusega teisigi sütitada."
Esta Härm, vennatütar: "Kuu aega tagasi tuli tädi Tartusse täienduskoolitusele. Mõni teine oleks selles eas õppimisele käega löönud, aga mitte minu tädi! Veel enam – oma vabad tunnid pühendas ta minu veenmisele, et peaksin nüüdki, pärast magistriks saamist, õpinguid jätkama. Soovi areneda ja õppida on minusse süstinud just tädi.
Mõnikord tundub mulle, et ka mina oskan näha asju tema kombel positiivses valguses. Kuidas võiksingi tunda masendust, kui mul on niisugune tädi!?"
Suislepa koolile on suur au, et meil on selline õpetaja kollektiivis. Usun, tema üle on uhked nii lapsed, lapsevanemad, külaelanikud kui ka kolleegid.

HELLE PERLE,
Suislepa Põhikooli direktor

[Tagasi algusesse]
 


Vana-noore koostöö
 

Eesti Pensionäride Liit koostöös Tallinna Lastekaitse Ühinguga alustas juba üle kahe aasta tagasi projekti "Vana–noor: koolilaste tugiõpe", et aidata õppimisraskustest üle vaestest peredest põhikooliõpilasi ja hoida neid tänavale sattumast. Projekt on leidnud head vastuvõttu lapsevanemate hulgas.
Sellest tööst oleme rääkinud mitmel rahvusvahelisel pensionäride kongressil Londonis, Grazis ja Berliinis ning leidnud kaasamõtlejaid. Samamoodi (seda küll haridusametnike eestvedamisel) aitavad pensionil olevad haritlased raskustesse sattunud koolilapsi nii koolis kui ka elus hakkama saada Inglismaal (prints Charles on peatoetaja) ja Austrias. Austrias Grazi linnas on haridusministeerium koos pensionäridest vabatahtlikega asunud koolides võitlema natsionaalsotsialistlike ja rassistlike vaadetega. Eestis alustasid vabatahtlikena koostööd koolilastega Tallinna Lastekaitse Ühingu töötaja Ellen Aan ning keemiateadlane ja kooliõpetaja Ph.D. Salme Kartau. Oma kogemusest tööst koolilaste, ka probleemsete lastega jutustab S. Kartau.
Arvan, et vabatahtlikult alustatud töö vajab laiendamist ja üleriigilist koordineerimist.

AILI KOGERMAN,
Eesti Pensionäride Liidu aseesinaine, EURAG (Euroopa Pensionäride Koostööorganisatsioon) nõukogu liige

Murelapsed
Eesti rahva järelkasv on väike. Sellestki lahkub osa parema otsingul kodumaalt või annab lihtsalt eluraskustele alla.
Nõukogude ajal suleti maal paljud väikekoolid. Põhjenduseks toodi laste vähesus, kooli ebaökonoomsus, ebakvaliteetne haridus. Samadel motiividel suletakse väikekoole ka praegu. Sulgemisotsuse tegemisel peaks siiski vaagima, kas kooli esmaülesanne on kasvatada vaimselt ja kehaliselt täisväärtuslikku inimest või ainult tulevast spetsialisti. Kas teatakse, milline on optimaalne laste arv koolis ja klassis? Kas tulevikuperspektiivi võib näha ainult sajas või ka kümnes lapses?
Suurte koolide pluss on kindlasti odavam majandamine. Maaelu looduslähedus on aga eeldus, et kasvaks vaimselt ja kehaliselt terve inimene. Suurtes koolides ilmnevad murettekitavad nähud – õpilaste psüühiline väsimus, ükskõiksus, halbade elukommete kiire levik ja omaksvõtmine, õpetaja ja õpilase nõrk side. Eriti hirmuäratav on narkoäri sissetung koolidesse. Paljudel õpilastel tekib mahajäämus või ükskõiksus õppeainete omandamisel. Siit algab vaimne allakäik, suhtlemiskultuuri langus. Õpilane tüdib õppimisest, õpetaja õpetamisest. Kasvavad ükskõiksed ja külmad inimesed.
Küsisin kord ühelt suvetööle jäetud õpilaselt, kas ta on palunud oma õpetajalt järeleaitamistunde. Õpilane vastas, et ta on küll palunud, kuid õpetaja on keeldunud.
Mainitud seik ärritas mind sedavõrd, et tekkis mõte kasutada pensionäridest pedagooge abi- või tugiõpetajatena, järeleaitajatena. Asi sai teoks pärast seda, kui olin oma mõtet tutvustanud Eesti Pensionäride Liidu aseesinaisele Aili Kogermanile ja Tallinna Õpetajate Majja kogunevatele õpetajatele. Idee leidis toetust. Tegutseme järeleaitamise või tugiõppega juba kolmandat aastat. Abivajavate õpilaste arv on aasta-aastalt suurenenud. Kuuekümneminutine tund (sageli isegi kauem) toimub vastavalt kokkuleppele kas õpilase või õpetaja kodus. Vahel ka neutraalsel pinnal. Mõnikord oleme kasutanud Rahvusraamatukogu ruume.
Õpetame põhikooliõpilasi, kelle vanemad meie poole pöörduvad. Sooviksime vaid, et pöördumised ei kuhjuks õppeveerandite lõpul. Nõrgemate õpilaste puhul tuleks tugiõpet alustada hiljemalt teisest õppeveerandist.
Õpetajatelt ootame hoolitsetud välimust, vaimset ja kehalist reipust, rahulikkust, kannatlikkust, südamlikkust. Nad peaksid oma eriala hästi tundma ja vajadusel end täiendama, uudiskirjandusega kursis olema. Õpilased ja lapsevanemad võtavad omaks ainult nimetatud omadustega õpetajad. Antav tund peab olema hästi läbi mõeldud ja ette valmistatud.
Kui palju tunde ühele või teisele õpilasele anda, sõltub õpilase teadmiste tasemest ja lapsevanema ning õpetaja kokkuleppest.
Õpetajate tasustamine ei ole seni olnud takistuseks. Kui vaja, antakse tunde ka tasuta. Arvestatakse perekonna majanduslikku seisu. Võimalusi teadmiste täiendamiseks püütakse leida kõigile, kes seda soovivad. Ka kaks kuritegelikule teele kaldunud poissi ja üks 14-aastane 4. klassist ärajäänud poiss on saanud meie õpilaseks.
Me pole suutnud rahuldada nõudlust võõrkeele lisaõppe järele. Võõrkeeleõpetajad peavad meie pakutud tunnitasu (25 kr) liiga väikeseks.
Meie kartoteegis on praegu 46 õpilast. Mõned neist on n-ö tugiõppe lõpetanud, suurem osa jätkab õpinguid. On õpilasi, kes saavutavad edu juba 5–10 tunniga, teistega tuleb teha tööd kogu õppeaasta ja suvelgi.
Elukogenud pedagoogid on veendunud, et iga laps on seda väärt, et temaga vaeva näha.

SALME KARTAU

 

[Tagasi algusesse]
 


 
Copyright © 1999 Õpetajate Leht