21. mai 1999, Nr. 20 - Kasulik teada

21. mai 1999	KASULIK TEADA	Õpetajate Leht

Kuidas raha rattaid käima paneb?

Sander Alfred Liivak

Kuidas raha rattaid käima paneb?

Rahvusvahelise üliõpilaste majandusorganisatsiooni AIESEC algatusel uuriti Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis 6. mail koos tippspetsialistidega raha osa ühiskonnas.
Tervis: kvaliteetne elu
Jaanus Pikani pisut ameerikaliku hõnguga loeng otsis vastust küsimustele, mis on tervis, millest see sõltub ja kuidas seda hinnata. Tervis on täielik füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu, mitte lihtsalt haiguse puudumine. See ei väljendu mitte ainult eluea pikkuses, vaid elu kvaliteedis. Elukvaliteedi mõõtmine on väga subjektiivne ja tunnetuslik. Selle hindamine sõltub suuresti kultuuritaustast.
Üksikisiku tervise näitajate kõrval on tähtsad populatsiooni tervise näitajad: oodatavad eluaastad, naiste suremus sünnitamisel, imikute suremus, arstide ja ravivoodite arv ning tervishoiu kulutused osakaaluna GDP-st ühe elaniku kohta. Viimased on suurimad USA-s (14%). Need kasvasid viiekümnendatest 1980/90. aastateni; praegu on jõutud seisukohale, et meditsiin võib kulutada nii palju, kui antakse, sest selle tehnika muutub ja kallineb väga kiiresti. Euroopa Liidus on see näitaja keskmiselt 7% (ainult Saksamaal üle 10%) ja Eestis 6,2% (suurem kui teistes endistes sotsialismimaades). Oodatav eluiga sõltub naiste kirjaoskusest, joogivee kättesaadavusest ja arstide arvust. Rahuajal sõltub tervis 50% genotüübist, 20% keskkonnast, 20% harjumustest ja ainult 10% arstiabist.
Pikani puudutas ka inimelu hindamist. Inimkapitali hindamiseks lahutatakse inimese oletatava palga ja eluaastate korrutisest tema oletatavad kulutused. Inimelu saab hinnata ka kindlustusväärtuse alusel (millise hinna eest inimesed ennast kindlustavad – üsna suhteline, sest suure pere isa kindlustab oma elu palju kõrgemalt kui ühe lapse vanem) või maksmisvalmiduse alusel (kui palju ollakse nõus maksma elukutse kõrge riskiastme eest lisaraha; kui palju on inimesed nõus maksma oma lennureisi ohutuse eest jne). Tervishoiu teenuseid võrreldes uuritakse, kui palju kulutatakse ühe eluaasta juurdesaamiseks.
Prioritiseermisel ehk baaspaketi kokkupanekul tehakse teenuste vahel valik Dunningi sõela abil. Hinnatakse nende vajalikkust (maksa siirdamine on vajalikum kui plastiline operatsioon) ja efektiivsust (kui palju annab see teenus juurde kasulikke eluaastaid). Väga paljud teenused on tõestamata efektiivsusega. Omaette probleemid on teenuse majanduslik tõhusus ja hind – kas klient suudaks ka ise ravi eest maksta? Näiteks hambaravi on suuremas osas maailmast tasuline, sest sellele tehtav kulutus ei ole ühekordselt väga suur.
Haridus: tulu või kulu?
Akadeemik Jaak Aaviksoo küsis, kas haridus ainult kulutab raha või loob täiendavat väärtust. Enamik inimesi näib arvavat, et haridus ei tooda tulu, vaid ainult kulutab. Siiski luuakse haridussektoris osa rahvuslikust rikkusest (Eestis 1997. a 4,7%).
Haridus saab raha peamiselt maksudest. Kõigis arenenud riikides jagavad riik ja/või kohalikud omavalitsused osa maksutulust haridusasutustele, aga ka otse õppureile (stipendiumid jms). Osa raha tuleb haridusse erakapitalist: otse õppurite ja/või nende vanemate taskust. Selle osatähtsus erineb riigiti tugevasti: mõnel maal on tasuta neli, teisal kaksteist klassi jne. Kõige rohkem kasutab eraraha kõrgharidus (USA-s 40%). Ainult Põhjamaades on eraraha osa hariduses nullilähedane.
Paljud arvavad, et haridusse tasub raha panna siis, kui on teada, et see midagi tagasi toob. "Hea haridus on see, kui saame pärast oma raha tagasi nii, nagu oleks see pangas olnud," võrdles Aaviksoo. Ülikooliharidusega loodetakse teenida hiljem kõrgemat palka. Tegelikult ei tasu ainuüksi parema palga nimel 4–10 aastat vaimu pingutada: Eestis saab keskharidusega töötaja keskmiselt 4000 kr ja kõrgharidusega töötaja 4600 kr kuus. Mida rohkem riik kõrgharidusse investeerib, seda väiksemaks muutub vahe haritud ja harimata töötajate palgataseme vahel. Ameerika ühiskond on hariduslikult ja ühtlasi varanduslikult kihistunum kui Euroopas, kus taotletakse enam sotsiaalsust.
Kõrgharidust omandama ahvatlevad pigem mittemateriaalsed põhjused: võimalus saada puhas, tubane töö ja seeläbi parem elukvaliteet. Oluline on ka nn avalik ehk rahvuslik kasu. Paljud – ka Aaviksoo ise – soovivad, et nende kaaskodanikud oleksid haritud, sest haritud seltskonnas on meeldivam töötada. Ka on haritlastel tavaliselt kõrgem tööhõive, väiksem oht töötuks jääda.
Samas on palju üleharitud (ülekvalifitseeritud) inimesi ja ühiskondi. Eestis töötavad paljud inglise filoloogid ja psühholoogid sekretärina, leppides lihtsama töö ja madalama tasuga, kui nad vääriksid. "Kui haritud inimene peab töötama kohal, kus tegelikult pole nii kõrget haridust vaja, on investeeringud olnud valesti suunatud," ütles Aaviksoo.
Et haridusest sõltub nii ühiskonna kui ka üksikisiku heaolu, peaksid hariduskulud jagunema avaliku ja erasektori vahel. Iga äriplaani puhul on omavahendeid vaja vaid 20–40%, ülejäänu kaetakse laenuga. Hariduses on investeeringu objekt – inimene – aga prognoosimatu. Haridusinvesteeringu tasuvusaeg on tavaliselt väga pikk. Erasektori vahendite kaasamiseks on vaja avalik-õiguslikku riskifondi, maksusüsteemil põhinevat tagatist (hea näide on riiklik õppelaen).
Eestis kulutati 1997. aastal haridusele 4 miljardit krooni, sellest 44% üld-, 29,5% alus-, 12,7% ülikooli-, 8,4% kutse- ja 5,4% kutsekõrgharidusele. Erasektorist saadi 250 miljonit krooni. Ühe lapse kohta kulus alushariduses 10 000 kr, ühe õpilase kohta üldhariduses 9000 kr ja kutsehariduses 12 000 kr, ühe üliõpilase kohta kutsekõrgkoolides 70 000 kr ja ülikoolides 28 000 kr. Samal ajal kulutati Soomes 120 000 ja USA-s 200 000 Eesti krooni üliõpilase kohta, Harvardi ülikoolis ulatus see summa miljonini. Õnneks ei erine hariduse tase riigiti nii tugevasti kui hinnatase. Arenenud maades moodustavad teadusülikoolide kuludest ligi 40% õppejõudude ja 20% abipersonali töötasud, raamatukogudele jagub 10%, infrastruktuurile, aparatuurile ja seadmetele 20% ja investeeringuteks 10% eelarvest.
Aparaadid on kõikjal maailmas enam-vähem sama kallid, seevastu ruumide üür, küte ja elekter on Eestis suhteliselt odavad, ka õppejõudude palgad on madalad (TÜ-s keskeltläbi 8000 kr kuus). Sestap on haridus Eestis kõige odavam kaup, sest isegi uusi seadmeid enam ei hangita. Jaak Aaviksoole paistab Eesti hariduse tulevik üsna pessimistlik, eriti loodus-, arsti- ja tehnikateadustes, millest kõige enam sõltub ühiskonna heaolu ja majanduslik areng. Majandusteadlased üksi ei suuda majandust edendada. TÜ füüsika-keemiateaduskond töötab tänu nõukogude ajast säilinud aparatuurile. Hoonete amortisatsiooni katteks kulutatakse miljardi asemel 100 miljonit krooni aastas, mistõttu Eesti koolimajad lagunevad. Ei investeerita ka inimkapitali.
Et saada haridusse täiendavaid investeeringuid, tuleks suurendada erasektorist (koolitustelt) tulevat raha või tõsta avalikke hariduskulutusi. Üliõpilaste arv ühe õppejõu kohta ei tohiks tõusta üle 12. "Makse suurendamata ei saa suurendada ka kulutusi haridusele," rõhutas Aaviksoo.
Kuidas tagada hea tase?
Aaviksoo arvates on ülikooli headuse märgiks tema tuntus. Ülikoolis peab olema õppejõud, kes oleksid targemad kui raamatud, et nad looksid uut teavet. Konkurssi ametikohtadele tuleks tihendada, kaasates rohkem välismaalasi (vahel tuleb valida rahvusülikooli ja hea ülikooli vahel). Ülikooli sisend on kehvema kvaliteediga kui kümme aastat tagasi. Kasvanud on väljalangevus. Paljud on sunnitud õppimise kõrvalt töötama. Noored on muutunud sunnismaiseks, sest Tartus ühiselamus või erakorteris elamisega kaasnevad kulud on sama suured kui mõne Tallinna erakõrgkooli õppemaks.
Ühiskonna arengu võtmeküsimuseks pidas TÜ rektor Jaak Aaviksoo kooliõpetuse taset ja õpetaja õpetamist nüüdistasemel. Pikka aega on õpetajakoolitus riikliku poliitika kohaselt olnud pedagoogikaülikooli privileeg. Juba enne jaani teeb aga TÜ õpetajakoolituse nõukogu, kus pooled liikmed on väljastpoolt ülikooli, rektorile konkreetsed ettepanekud kooliõpetajate taseme tagamiseks.
Kas kunst kuulub rah(v)ale?
Kunsti hind algab imago loomisest: keegi peab tegema kunstnikule nime. Kunstnikul endal on raske oma tööd hinnata: enamasti ei loo ta seda rahast mõeldes, vaid naudinguga. Ta vajab reklaamijat, mänedzheri. Kunsti müümisel on oluline, kuhu, kellele ja millise hinna eest müüa. Eesti hinnatase on kahjuks madal. Kunsti tuleb luua neile, kes seda ka vastu võtavad, igale teosele peab leiduma imetleja.
Tartu Kunstikooli direktor Krista Roosi eritles kaht tüüpi kunstnikke: ühed teavad, mida ja kui kallilt nad loovad; teised ei tea oma töö hinda, vaid loovad kunsti oma lõbuks.
Eesti rahakad hindavad kõiki kunstiliike, mis aitavad kodu kauniks teha: vitraazhi, maale, skulptuure, seinamaali, mööblit jm. Eelistatakse vanu asju. Graafika on oma populaarsust mõnevõrra kaotanud. "Kunstiteoste hindamisel lähtub iga inimene iseendast: et igaüks on erinev, hindab ta ka kunsti erinevalt. Lihtne on tunda ära väga häid ja väga halbu töid, tunduvalt raskem on lugu vahepealsetega. Sageli seisab kunstiteose "headuse" taga meedia," rääkis Roosi.
Roosi leidis, et Navitrolla on mõnus: "Ta naudib oma tegevust, tema pildikesed on lahedad ja kergesti mõistetavad. Eesti oludes võiks olla rohkemgi Navitrollasid. See, et ta oma töödega hästi raha teeb, ei ole üldse paha. Kui tal selle juures veel kunst nii hästi välja tuleb, siis lasku käia! Peaasi, et inimene on rõõmus. Kunst peab tulema enda seest, mitte olema pintslist või pliiatsist välja imetud. Kunstiga tuleb inimene endast välja."
Meediat toidab reklaam
"Meedia muudab inimese või sündmuse tooteks ja teenib selle pealt, arvestades inimeste omapära, kultuuri jm," jagasid oma teadmisi raadiomehed Vello Lään ja Veiko Sepp. Raha tegemine sõltub riigi rikkusest ja reklaamide mõjuvusest. Kõige rohkem kulutatakse reklaamile USA-s (2% SKP-st; Euroopas keskmiselt 1,5%, Eestis 1%). 1994. aastast alates on reklaami turg Eestis kasvanud 6%, ning jõudnud tänavuseks tasemele, kus selle maht enam ei kasva. Lõuna-Euroopas eelistatakse reklaamida televisioonis, Põhja-Euroopas ajalehtedes. Eestis liigub ajalehtedele 49% ja TV-sse 27% reklaamirahast. TV on kalleim, kuid mõjusaim, raadio aga odavaim reklaamikanal.
Meedia "globaliseerub", sest vajab pidevalt suuri investeeringuid. "Niiti tõmbavad" suuremad ja rikkamad Euroopa riigid või USA. Eestis on meedia võimalused üpris väikesed: elanikke on vähe ja reklaami pealt teenib vähe. Valdav osa meie meediast kuulub skandinaavlastele. Napi turu tõttu ennustas Lään "Õhtulehe" ja "Sõnumilehe" ühinemist; võimalik, et ühinevad ka Kanal 2 ja TV 3. Konkurentsi kasvades on riigimeedia kaotanud suure osa tarbijaskonnast erameediale. Eesti seadused ei luba monopolide teket – ühel omanikul ei või olla korraga TV-d, raadiot ja ajalehte. Omaniku seisukohast toodab meedia küll raha, aga sellele lisandub rida teabelisi ja kultuurilisi funktsioone.
Raha ja eetika
"Igast lehest leiame vähemalt tosin pettust. Petetakse eelkõige sellepärast, et teenida raha," tõdes Õiguse ja Majanduse Instituudi professor Ülo Vooglaid. Suur eetiline probleem on vargus. "Kõige rohkem varastatakse aega, raha, mõtteid (sind kutsutakse mõtteid vahetama, kuid kutsujal endal pole mingeid mõtteid, mida vahetada); aga ka hellust, armastust, õrnust ja teisi tundeid." Ettekandja mainis ka hariduspettust: kool lubab inimesele, et just selles koolis õppides saab ta harituks. Kas see haridus talle sobib või mitte, sellest juttu ei tehta: inimene avastab hariduspettuse alles pärast kooli lõpetamist. Gümnaasiumis antava hariduse eesmärgiks loetakse valmisolekut ülikoolis õppimiseks. Aga mis saab gümnaasiumi lõpetanust, kes ülikooli ei pääse? Kes ja kuidas peaks sellele tähelepanu pöörama?
Meie eneseteadvus peaks olema valikuteks küps. Millistel eeldustel saab ülikool kujundada rahvale vajaliku õpetaja? Kui ülikoolil on seos rahva tervisega, siis milline peab olema arst? Kui ülikoolil on seos õigusega, siis milline peab olema jurist? Kui ülikool annab välja diplomi, siis on seegi pettus, sest ülikool ei vastuta tuleviku eest. Parema ettevalmistuse saamiseks tuleb juba üliõpilasena luua täielik ettekujutus tulevasest elust.
Igaüks meist on korraga erinevatel turgudel. Lektor soovitas noortel panna kirja kõik turud, millel ollakse (tööjõu-, kauba- jt); vaadata, kas hinnad on õiglased, ja leida tasakaalustamise viise. Iseenda hinda määrates küsigem, mida me müüme. Müüme enese potentsiaali.
Õigusinstituudi õppurite uurimuse põhjal eelistavad "raha kokku ajavad" firmad töötajate kandidaatide juures: 1) tutvusi (keda tunned ja kes sind tunnevad); 2) välimust, korrektsust, puhtust; 3) isikuomadusi (kas pea on püsti, pilk selge); 4) võimet kõnelda, vastata, argumenteerida; 5) oskusi; 6) silmaringi, reise jms. Mitte kordagi ei huvitanud neid haridustase. Väärib uurimist, miks!
Vooglaid muretses, et ehtne ja näiline vahetavad kohad, kõike on võimalik mängida: austust, armastust, hellust jne. Võimul püsimiseks on vaja sundida ka teisi näimisele. Valimisedki on lihtinimese jaoks üles ehitatud näimisele, mistõttu inimene tunneb end kasutuna ja valimisaktiivsus langeb. Iga erakond tahaks olla jaotaja rollis, riik jaotab erakondadele raha poliitiliseks tegevuseks. Summa, mida reaalselt valimiskampaanias kulutatakse, on suurem, kui ette nähtud – see on juba pettus. Jõud, mis kulutavad ettenähtust rohkem raha, saavad seda kelleltki, kuid keegi ei anna raha niisama, vaid vastuteene eest, kui erakond kord tüüri juures on.
Arutelu toetas Eesti Ühispank. Viljar Puusepp (AIESEC, Tartu) vahendas kõigile konverentsilistele "välkpostiga" loengute ja diskussiooni stenogrammid, mistõttu kõik said osa kogu pika päeva jooksul räägitust.

SANDER ALFRED LIIVAK

[Tagasi algusesse]