12. veebruar 1999
AINEÕPETAJALE
Õpetajate Leht

Pärnu Kuninga Tänava Põhikool
Pärnumaal kestab juba terve aasta õpetajate täienduskoolituse raames projekt "Õpiraskustega laste parandusõppe alused". Projekt on mõeldud eelkõige tavakoolide õpetajatele, kes pole kaotanud usku õpiraskustega laste arendamisse ja peaksid saama lisateadmisi nende abistamiseks. Koolitus toimub Pärnu Haridustöötajate Täienduskoolituskeskuse korraldusel koostöös Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonnaga.
Loengutes on käsitletud õpiraskustega laste psühholoogilisi iseärasusi, õppimise jõukohastamise võimalusi nii tunnis kui ka iseseisval õppimisel, lugema ja kirjutama õppimise raskuste ületamist jpm. Tavakoolide õpetajad tahtsid oma silmaga näha, kuidas loengutes käsitletu realiseerub igapäevases koolitöös erivajadustega laste õpetamisel ja kasvatamisel. Selleks käidigi Pärnu Kuninga tänava Põhikoolis.
Õppealajuhataja Aino Osula statistilisest ülevaatest kuulsime, et koolis õpib praegu 341 last. See on integreeritud kool, lisaks tavakooli lastele (1.9. klass) õpivad selles ka hariduslike erivajadustega lapsed. Nad õpivad 1.9. klassis lihtsustatud (abikooli) õppekava järgi. Õppetunnid ongi ainus koht, kus need lapsed eraldi on. Eriõppel olevaid lapsi on tänavu 109, seega üldjoontes 1/3.
Kooli õppekava koosneb lihtsustatud (abiõppe) õppekavast ja põhikooli õppekavast. Erilisel kohal on töökasvatus, füüsiline töö ja õpilaste ettevalmistamine eluks. Korrigeeriva õpetuse eesmärk on vähendada arengu mahajäämust, soodustada õpilase kognitiivset ja motoorset arengut, tunde- ja tahtevalla kujunemist.
On mõeldud, mis saab lastest pärast kooli lõpetamist. Hariduslike erivajadustega tütarlapsed saavad edasi õppida kodumajanduskoolis kodundust ja puhastusteenindust, poeglapsed kutsekoolis laudsepaks.
Koolil on tihedad sõprussidemed Stockholmi Eesti Kooli ja Umeå kooliga Rootsis, Mustassaare, Mikkeli, Raastuvankatun kooliga Soomes; Tartu Kroonuaia Kooliga ja Abja Keskkooliga.
Kooli heaks traditsiooniks on ühised spordivõistlused, kontserdid, karnevalid, peod, kus esinevad kõik lapsed, ikka vastavalt oma võimetele. Erivajadustega laste õpetamisel ja arendamisel on eriti häid tulemusi saadud spordis ning töö- ja kunstiõppes. Iseseisva väljapanekuga on esinetud vabariiklikul õpilastööde näitusel.
Kuninga tänava koolis nähtud tunnid, vahetunnid ning kogu õhkkond oli soe. Kahjuks levib ikka veel arusaam erikoolist kui millestki ebameeldivast, millest oleks targem end eemal hoida. Sellise häälestusega paljud ka tulid. Esimesed positiivsed emotsioonid ja mõtted avaldusid juba õpetajate toas, kus tundide vaatluse järel koos istusime, kooli kohta videofilmi vaatasime ning õpetajatele ja juhtkonnale küsimusi esitasime.
Õpetajate arvamused meie külastusest Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli.
Tavakooli õpetajate hinnanguid kokku võttes jäi kõlama järgmine.
Esialgne arvamus õpetamisprotsessi lihtsusest (mis neil viga õpetada: klassid väikesed, nõudmised madalad) kadus. Mõistetavalt leidis kinnitust, et sügavaid teoreetilisi teadmisi neile lastele ei jagata, küll aga tegeldakse igapäevases elus vaja minevate teadmiste ja oskuste kujundamisega. Heal järjel on kõnearendus, mida võis lakkamatult märgata kõikide tööetappide ajal. Esmapilgul lihtsana näivate oskuste kujundamisel teevad õpetajad väga pingelist tööd. Ootamatult teravalt tõusis päevakorda õpetamise metoodika mõtestamise vajalikkus ning lastele jõukohaste võtete ja abivahendite kasutamise tähtsus. Kui valik osutub valeks, peegeldub see kohe töö tulemuslikkuses.
Üksmeelselt leiti, et reaalne kokkupuude erikooliga veenab nimetatud koolitüübi vajalikkuses ja lapsesõbralikkuses. Leiti kinnitus sellele, et ühesuguse tasemega laste õpetamisest saavad kasu eelkõige lapsed. Iga lapse kõrval peab seisma isiksus õpetaja, ema , igal ajahetkel üks korraga. Ka tavakoolis. Paraku pole suurtes klassides alati võimalik seda nõuet täita. Õpiraskustega lastele on selline lähedus eriti vajalik. Kuidas see realiseerub erikoolis, oli selgelt näha kõige väiksemate, 1.2. liitklassi laste juures. Õpetajal jätkus vestluse ajal tähelepanu ja aega pilkkontaktiks kõigi lastega. Ka kõige nõrgem laps tunneb end selle kaudu väärtustatud isiksusena.
On hea meel, et hariduslike erivajadustega laste õpetamine toimib ka siis, kui kontrolle pole tulemas. Tööd ei tehta inspektorite hirmus või kooli sisekontrolli kartes, vaid laste oskuste arendamiseks. Õpetamise tulemuslikkusest andsid tunnistust õppekava nõudeid täitvad lapsed, töövõtete omandatus, oskused tunnis, õpetaja suutlikkus lapsi rakendada, laste loomulikkus ja vaba suhtlemine, nende kiindumus oma õpetajatesse. Tavakoolis võib ühe tunni külaliste tulekuks ette valmistada, lapsed on eelneva tunniga suutelised omandama selle, mida neilt järgneval oodatakse. Vaimupuudega lapsega ei saa manipuleerida. Tema puhul paistab üsna selgelt välja eelnev järjepidev töö. Pigem võib olukord olla vastupidine: eilsed tõsiste pingutustega omandatud oskused ei pruugi täna (nt madala õhurõhu või magnettormi tõttu) kuidagi välja paista.
Projektis osalevad õpetajad pidasid vajalikuks välja öelda ka järgnevad mõtted:
Kursuslaste siiras tänu õpetaja Eda Kodasmale, Reet Meetuale, Liis Viglale, kes näitasid, kui tulemuslik võib olla töö erivajadustega lastega.
Suur aitäh ja parimad soovid kogu kooliperele!

KAJA PLADO, ANTS REINMAA,

TÜ eripedagoogika osakonna õppejõud


[Tagasi algusesse]


Matemaatika õpitarkvara seminar õpetajatele
Eelmisel poolaastal toimus 12 korda matemaatika õpitarkvara seminar. Sellest võttis osa kümneid õpetajaid. Jätkame ka sel aastal.
Kui eelmisel semestril olid seminarid üles ehitatud üsna programmikeskselt, siis edaspidi on plaanis võtta vaatluse alla mõni matemaatikakursuse teema ja arutleda, milliste programmide abil ja kuidas seda õpetada. Seminarile on oodatud nii need õpetajad, kes juba arvutit kasutavad, kui ka need, kes veel kõhklevad.
Sel aastal toimub seminar Tartu Ülikooli arvutuskeskuse hoones Liivi 2208. Esimene istung on teisipäeval, 16. veebruaril kell 16.15, teemaks uuriv geomeetria GeomeTricksi programmi abil. Põhiettekandja on Eno Tõnisson (Tartu Ülikool). GeomeTricks on olemas igas koolis, see on eesti keeles ja seda on lihtne kasutada.
Plaanis on korraldada istungeid igal teisipäeval. Seoses vabariigi aastapäevaga toimub teine istung 2. märtsil. Infot saab ka WWW-leheküljelt http://www.ut.ee/~eno/seminar.html. Samuti telefonil (27) 365 484.
Seminaril osalemine on tasuta. Loomisel on matemaatika õpitarkvara töörühm, millega liitumiseks on seminari külastamine hea võimalus.

Endiseid ja uusi "seminariste" oodates
REIN PRANK,
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja,
prank@cs.ut.ee
ENO TÕNISSON,
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi doktorant,
matemaatika didaktika õppetooli assistent, eno@ut.ee


[Tagasi algusesse]
 


Vene laps tuleb eesti ühiskonda muusika kaudu
Lühikese vahega tuli kirjastuselt Koolibri välja kaks uut muusikaõpikut vene õppekeelega koolidele. Mõlemad on koostanud Maia Muldmaa.
Kahjuks ei raatsi kõik koolid raamatuid piisavalt osta, leides, et aitab, kui õpetajal on üks, lapsed kirjutagu laulusõnad maha. Nii muutubki muusikatund kirjutamistunniks. Kirjutatakse laulusõnu, noote, muusikaajalugu, ja tund ongi läbi. Paljud lapsed, kes on laulikut näinud, tahavad seda endale osta. Õpetaja peaks oma aine eest seisma ja direktsioonile selgeks tegema, mida ta kvaliteetseks õpetamiseks vajab.
Maia Muldmaa töötab Mustamäe üldhariduskoolis, kuuludes samal ajal muusikaõpetajate liitu, kus koordineerib vene koolide muusikaalast tööd. Lisaks õpikute väljaandmisele korraldab ta õpetajatele täiendusõpet Eesti Muusikaakadeemias. Tema magistritöö teema oli vene kooli integreerumine Eesti ühiskonda muusikakasvatuse kaudu.
Maia Muldmaa sõnutsi on vene laps alati tahtnud õppida suhtlemist, eesti keelt, muusikat. See viib lapse eesti ühiskonda. Ainult keeleoskusest ei piisa. Et tekiks õige kodutunne, on vaja emotsioone. Muusikas, salmis hakkavad sõnad riimuma ja riim aitab kaasa ka keeleõppele. Koos eesti kultuuriga peab laps õppima tundma ka oma rahva kultuuri. Kõiki laule peaks kindlasti laulma originaalkeeles, kui võimalik, siis ka emakeeles.
Maia Muldmaa on tutvunud kõigi vene koolide riigikeele õpikutega. Tema eesmärk on siduda eri ainete tunde. Näiteks õpivad lapsed eesti keele tunnis luuletusi, millele on viisid loodud, ja muusikatunnis laulavad neid. On ka nii eesti kui ka vene lastele tuntud laule. Meie "Lapsed tuppa, tali tuleb..." kuulub ka vene laste repertuaari, ainult teiste sõnadega. See on rahvuste kokkupuutepunkt. Avastusi on palju.
Kirjeldatud muusikaõpikud on alles esimesed. Palju tööd on veel ees.

LIIA ARULAANE

[Tagasi algusesse]

Kuidas puudutab keeleseadus emakeeleõpetust?

Meelis Naudi joonistus

Märksõna "keeleseadus" toob eestlaste meelde enamasti muulastele eesti keele õpetamise. Keeleseaduse mõte on keelt kaitsta. Eestis on seda vaja eeskätt eestlastel.
Emakeelt õpetatakse koolis inimesele, kes juba valdab keelt mingil tasemel. Ta saab hakkama igapäevaeluks vajaliku info analüüsimisega ning oskab end arusaadavaks teha.
Teatavasti muutus ainenimetus eesti keel uue õppekava rakendumisega kaks aastat tagasi emakeeleks. Koos nimemuutusega pidi emakeeleõpetus muutuma eesti koolides ka nõndanimetatud integreeritud õpetuseks. Üsna teravalt on üles kerkinud küsimus, kas meil on õigus nimetada eesti keelt eesti koolis emakeeleks, kui kõik õpilased ei ole eestlased. Emakeeleõpetaja töö sellises klassis, kus õpib vene lapsi, on teistsugune ja tunduvalt raskem kui ainult eesti lastega klassis. Kuidas õpetaja sellest olukorrast välja tuleb, on praegu jäetud tema enda mureks. Eriti raske on olukord Ida-Virumaal. Teisest küljest on eesti keel ju keel, milles omandatakse Eestis kõrgem haridus, milles eesti keeles kõrgharidust taotlev inimene mõtleb. Kas eesti keel või emakeel? Raske otsustada.
Väärtustada emakeel
Emakeeleõpetus ja võõrkeeleõpetus erinevad kardinaalselt. Emakeeleõpetuse vahest kõige olulisem ülesanne on väärtustada eesti keelt ja kultuuri, aga ka arendada keele valdamist kui tunnetuse ja mõtlemise vahendit. Keele väljendusvahendite tundma õppimine tuleb väärtkirjanduse tekstide lugemise ja analüüsi kaudu, see õpetab end mitmekesiselt väljendama. Kunstilise teksti lugemine tähendab rohkem kui vaid mingi info vastuvõtmist, see eeldab lugemise kultuuri.
Kuidas õpilane ise väärtustab emakeelt? Võõrkeeled on praegu pealetungipositsioonil. Teiste keelte omandamine on puhtpraktiliselt väärtustatud: inglise keel rahvusvahelise suhtlemise keelena, arvutikeelena. Inglise keele abil saab hankida väga palju infot, vestelda arvuti kaudu jututubades, arvuti tarkvaragi on ingliskeelne. Mis kujundab õpilase suhtumise emakeelde? Tänapäeva meedia töötab positiivse suhtumise vastu. Jututubade keelekasutus on napp, täis võõrkeelseid väljendeid. Internetis surfaja ise saab aga jääda praktiliselt anonüümseks, järelikult ei vastuta ta oma keelekasutuse eest. Samas võimaldab see suhelda inimestega üle maailma, köidab ka info liikumise kiirus.
On tunda ka teiste meediavahendite vastusurvet. Noorteajakirjad ei väärtusta korrektset keelekasutust. Põhjus on lihtne: lugejatega püütakse rääkida nende endi keeles, nii pääseb neile kergemini lähedale. See aga tähendab rohkem populaarsust, lugejaid, rohkem raha. Meie riigis on majandushuvid seatud esikohale.
Üks näide "X-pressi" toimetuse vastusest lugejakirjale. "No on Pärnus bitchid! Hea, et te ei soovi oma perversseid loomi Xpressi toimetusse tuua. Sadomaso ja bio jaoks on teised väljaanded, fakk küll!" (Vabandust!) Noortele mõeldud saadetes ja ajalehtedes-ajakirjades pakutakse neid huvitavat teavet. Seda vahendatakse rohket slängi ja võõrkeelseid sõnu sisaldavate tekstidega. Sõnavalik neis artikleis on tihtipeale üllatav, kuid see-eest originaalne. "Xpress" tutvustab Camillei debüütplaati nii: "19. novembril ilmus viiuldaja Camille'i debüütplaat "Pill oll' helle", mis sisaldab kokku 10 lugu ja kahte klubimiksi. Plaadi intro ja autro on sisse rääkinud laulumemm Vera Hirsik. Nagu singliloos "Millal maksan memme vaeva" on talle kogu plaadil abiks olnud Pelgulinna vanurid, kes hoogsalt rahvalaule ümisevad." Kahjuks ei oska siinkõneleja tõlkida antud keelendeid selles kontekstis ega osanud seda ka tema kodused "Xpressi" lugejad. Mõtlemisainet annavad sellised tekstid aga küll.
Risustatud keelestruktuur
Keelevõõrad otsetõlkelised väljendid risustavad keelestruktuuri. Raadio lastesaates räägitakse, et läbi muinasjuttude leiab laps oma maailma. Risustamise tagajärg on näiteks ühe aja kasutamine, kolme mineviku asemel üks lihtminevik. Näiteks olen lõpetanud Kose Keskkooli asemel kasutatakse tihti autobiograafias lõpetasin Kose Keskkooli ; põhjendamatult paljude võõrkeelsete sõnade kasutamine, kas või trend,case, feeling, workshop, cool, boss; nimisõna-tõbi, nt läksin õli vahetama asemel läksin teostama õlivahetust. Kurioosseks näiteks võib tuua õppekavaspetsialistide väljakoolitamise mõni aasta tagasi pilootõpetajate nime all. Sõnale piloot annab ÕS tähenduse "lennuaparaadi juht". Kuna õppustel osalesid põhiliselt naised, saidki neist peagi omavahelistes kõnelustes "emalendurid". Kunstlikult on toodud keelekasutusse nimi Steiner-kool, peaks olema Steinerikool.
Keeleseadus ütleb, et audiovisuaalse teose avalikustamisel peab võõrkeelsele tekstile olema lisatud adekvaatne eestikeelne tõlge. Kas on?
Niisiis ühel pool fantastiline tuledesära, kõikelubavus ja -lubatavus, kõik uudishimu rahuldamise võimalused ning teisel pool kuiv, range emakeeleõpetus. Võõrkeeletunnis mängitakse-lauldakse, joonistatakse, kuulatakse, unistatakse kaugetest maadest, s.t õpitakse rääkima. Emakeeletunnis nõuab kuivikust õpetaja reeglite ja nende erandite teadmist. Kumba tundi läheb laps meelsamini? Muidugi võõrkeeletundi. Emakeelt oskas ta juba kooli tulles.
Aga alltekst?
Võõrkeeleõpetajad teevad selliseid katseid: osa sõnu tekstis kaetakse kinni. Õpilane loeb. Küsitakse, millest tekst räägib. Selgub, et sellest on võimalik aru saada ka siis, kui kõikide sõnade tähendust ei tea. Järelikult on mingi info kätte saadud. Niisiis on lugemisel primaarne info hankimine. Kas see võib emakeelsele lugemisele üle kanduda? Aega on ju alati vähe. Olulisem info on omandatud, kuid teksti pole süvenetud. Teos loetakse läbi vaid sisukontrolli pärast. Tagaplaanile jääb keele kujundlikkus, keele kasutamise ilu. Aga allteksti tajumine?
Gümnaasiumi lõpetaja peab tundma keele süsteemi ja eesti keele struktuurilisi iseärasusi, keeleanalüüsi põhimõtteid. Eesti keel on üks maailma keeli. Seda ei tohi eestlane võtta kui väikekeelt, mille iseärasusi on huvitav uurida. Keele kui teaduse tunnetamine, emakeele uurimine seda saab eesti koolis õppida vaid eesti keele kaudu. Õpilane peab mõistma, et tegemist on maailma ühe keelega, ühtse süsteemi ühe, temale olulise osaga. Selleks, et osata võrrelda keelt teiste keeltega, peab hästi tundma vähemalt ühte neist oma emakeelt. Õppides tundma üht keelt, on, millele toetuda teiste keelte õppimisel. Emakeel olgu baasiks, millest edasi minna.
Õpetaja vastutab
Emakeele väärtustamist mõjutab kooli üldine keelekultuur. Õpetaja ja mitte ainult emakeeleõpetaja ise mõjutab oma keelepruugiga õpilaste keelt. Iga õpetaja ja kultuuritöötaja peaks tundma end vastutavana eesti keele puhtuse eest. Millist keelt õpetaja kasutab, kas tahvlile kirjutatu on korrektne, kas sama nõutakse ka õpilastelt nende suulise esinemise korral kõik see on oluline. Arvatakse, et teiste ainete kirjalikes töödes ei pea õpilaste kirjavigu parandama, las teeb seda emakeeleõpetaja. On see õige? Kuidas suhtuda sellistesse juhtumitesse, kui ajalooõpetaja ei saa õpilase kirjalikust tööst aru, kuna see on niivõrd vigaselt kirjutatud, et sõnum ei kaja läbi? Või peab õpetaja mõistatama, mida on kirjutatud? Õigekirja ju ajaloos hinde panemisel ei arvestata. Paljud aineõpetajad lähevad sellise olukorra vältimiseks üle lünktekstile, valikvastustele. Kahju küll, kui õpilaste õigekirjavead jäävad teistes ainetes parandamata, justkui peaks korralikku emakeelt kasutama vaid emakeeletunnis.
Kuidas on üldse võimalik ainesse süveneda, kui pole sõnu, pole termineid? Kurdetakse, et õpilased ei viitsi või ei oska ainele omast terminoloogiat kasutada. Käsitöös õpitakse sämp-, vars-, aedpistet jne. Nendest rääkimisel kasutatakse ebamääraseid oma-sõnu. Sellisel juhul ei oska õpilane ka õpetajalt nõu küsida. Pole ükskõik, kas keeletunnis on juttu algvormist või sõnavormist, käänamisest või pööramisest. Kui ei osata küsida, ei saa ka vastata. Ainest saadakse puudulikult aru. Selliste probleemidega puutub kokku igas aines.
On ka juhtumeid, kus õpetaja soovib küll kasutada puhast emakeelt, kuid jääb jänni, sest eesti keeles vajalikke sõnu pole. Kehalise kasvatuse õpetaja kurdab, et ta peab tihti kasutama võõrkeelseid sporditermineid, sest täpset eestikeelset vastet ta ei tea. Eriti ollakse hädas korvpalliterminitega. Ühtse terminitesüsteemi asemel kasutatakse väikese rühma kokkuleppelisi märksõnu. Üks näide spordist veel sõna freestyle, mis otsetõlkes tähendab vabastiili. Eesti keeles on nimetatud seda spordiala vigursuusatamiseks. On olemas autode vigursõit, milles tehakse pöördeid, ringe. Suusatamises see nii ei ole. Pigem on tegemist iluuisutamisega sarnaneva ilusuusatamisega.
Ka arvutitunnis ei saa läbi muukeelsete terminiteta.
Vigadega kirjad
Tahan rääkida veel sellistest tekstidest, mida produtseerib kool ise või mida ta saab väljastpoolt. Nimelt loeme me aeg-ajalt direktsiooni või oma kolleegide kirjutatud tekste. Tunnen piinlikkust, kui need on keeleliselt vigased, läbi mõtlemata, isegi mitmeti tõlgendatavad. Tundub, et emakeeleõpetaja võiks olla kooli keeletoimetaja. Kahjuks.
Olen veendunud, et eriti kooli ja kodu vaheline kirjavahetus peab olema vähemalt kooli poolt laitmatus eesti keeles, rääkimata sellest, et suheldaks nagu võrdne võrdsega. Vanematele saadetud kirjades ei tohi olla ka trükivigu, vastasel juhul peab sekretär oma töö ümber tegema. Nõudlik peab olema eelkõige iseenda, seejärel õpilaste suhtes.
Kool saab ka väljastpoolt vigaseid kirju. Drastilisim on halvasti koostatud kirjandijuhend. Niisiis, pedagoogide emakeel peab olema väga heal tasemel.
Emakeelel on eriline roll
Muidugi on õigus neil, kes väidavad, et emakeeleõpetus tuleb muuta atraktiivsemaks, õpilast köitvamaks. Aga seda ei saa teha otseselt võõrkeeleõpetuse metoodikat jäljendades. Emakeele riiklik ainekava pöörab nüüdsest enam tähelepanu kommunikatiivsete oskuste omandamisele. Tegemist ei saa olla ainult grammatika õpetamisega, vaid keele kõigi võimaluste tunnetamise ja kasutamise õppimisega.
Kool peab leidma võimalused rahvuslikkuse arendamiseks. Väärtustama peab rikast emakeelt, head keelevaldamist, igakülgset ja adekvaatset väljendusoskust. Üks võimalus selleks on huvitava kirjanduse käsitlemine. Ka mitmekesiste moodsate metoodikavõtete kasutamine. Gümnaasiumi ainekavas on eraldi tekstiõpetuse, kõne-, õigekeelsuse kursused, eri kirjanduskursused. Kooliõpikute keeletasegi vajab parandamist, kuid hoidugem liigsest akadeemilisusest.
Kõrgkoolidesse tuleks võib-olla tõesti viia sisse kohustuslik eesti keele ja stiili kursus. On väga oluline, et kõrgharidusega spetsialist valdaksid emakeelt.
Emakeele riiklik ainekava loetleb hulganisti gümnaasiumis omandatavaid teadmisi ja oskusi. Kas siis tudeng polegi kõike seda koolis omandanud, kui meil on vaja metoodikat, mis aitaks korrigeerida üliõpilaste valesid keeleharjumusi? Ilmselt mitte. Miks siis? Üheks põhjuseks peavad emakeeleõpetajad liiga väheseid emakeeletunde nädalas.
Emakeelel peab koolis olema eriline koht. Emakeeleõpetuse tähtsus ja emakeeleõpetaja roll on määratu. Kindlasti vääriks see enamat tähelepanu.

KAJA SARAPUU


[Tagasi algusesse]
 


Saksa keel suus, eesti meel südames

Vestlus pedagoogikamagister Reet Liimetsaga
Saksa ja vene keel ja meel on eestlastele ajalooliselt lähemad kui inglise ja prantsuse oma. Kuigi viimased baltisakslased lahkusid Eestist 1944. aastal ja enamik volgasakslasi 1970. aastatel, on meie toitumis- ja mõtlemisharjumused püsinud kaua saksapärastena, mida oleme märganud ja lasknud teistel märgata Euroopaski. Alles viimastel aastatel on soome, rootsi ja angloameerika eeskujud neid välja tõrjuma hakanud, mida tõendab kõige ilmekamalt Eestis trükitud raamatute seljakirja suuna muutus: põline Kesk-Euroopa tava "alt üles" on asendumas tavaga "ülevalt alla".
Tallinna Saksa Gümnaasiumis ja Tartu Raatuse Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas annavad alates 6. klassist sakslastest külalisõpetajad kõiki aineid saksa keeli ja välismaa õppekavade järgi. Deutsches Sprach-diplomi saamine on jõukohane ka teiste süvakoolide, näiteks Tallinna Kadrioru Gümnaasiumi lõpetanuile. Tunduvalt kehvem on selle keele olukord tavakoolides, kus pärast Saksamaa ühinemist 1990. aastal tuli õppekava rõhuasetusi tugevasti muuta. NSV Liidu lagunemine mõjus vene keele õpetamisele tunduvalt vähem, sest muutused Venemaal on olnud jõukate naabrite puudumise tõttu väiksemad ja enamasti negatiivset laadi.
Akadeemik Heino Liimetsa tütar Reet Liimets on lõpetanud Tartu 8. Keskkooli ja TÜ saksa filoloogia erialal. Pärast seda õpetas ta praeguses Kadrioru Gümnaasiumis, TPÜ-s ja Eesti Kunstiakadeemias saksa keelt, töötades ühtlasi ETV diktorina. 1985. aastal astus TÜ aspirantuuri ja kaitses 1993. aastal magistrikraadi. Praegu töötab ta saksa filoloogia õppetoolis lektorina ja on esimest aastat pedagoogikakeskuse doktorant.

Magister Reet Liimets Goethe-Instituudi keeledidaktika täienduskursusel. Frankfurt am Main, 1994.

Saksa keel ja keeleõpetus on suuresti mõjutanud eesti kirjakeele ja kirjanduse kujunemist, tõlkelaene leidub isegi määr- ja sidesõnade hulgas (ülepea < überhaupt, niihästi kui ka < sowohl als auch jpt). Wiedemanni sõnaraamatki on eesti-saksa sõnastik nagu Mîlenbahsi ja Endzelînsi läti-saksa sõnaraamatki. Kas saksa keele õpetust saab siduda ka emakeeleõpetusega?
Eesti ja saksa keelt on ikka võrreldud, teadlikumat integratsiooni võib märgata kirjanduse vallas. Minul on saksa keelt olnud märksa kergem õppida kui inglise keelt, sest eesti ja saksa lausestruktuurid on suhteliselt sarnased. Inglise filoloogid, keda ma õpetan, on inglise keele grammatikas kinni ega näe saksa-eesti keelekontakti ajaloolist mõju.
Kuivõrd saksa ärikeele valdamine soodustab suulist ja kirjalikku suhtlust Saksa kolleegide ja firmadega?
Tegelikult ei ole saksa keele osatähtsus Euroopas enam kuigi suur: julgen väita, et isegi prantsuse keel on tähtsam, sest prantslased oskavad oma keele ja kultuuri eest paremini seista. Saksamaa on küll juriidiliselt ühinenud, aga praktiliselt väärtuste tasandil pole selle osade ühinemine veel lõppenud. Saksa ärimehed tavatsevad rääkida rohkem inglise kui saksa keelt. See on suur probleem, mis mõjutab ka saksa keele õppijate arvu eesti koolis.
Kas saksa keel teaduskeelena on ainult ajalooline nähtus nagu ladina keel või on tal ka tulevikuperspektiive?
Ma loodan, et on, kui Saksamaa tõepoolest väärtuste tasandil ühineb. Praegu on selle keele mõju ka teaduses väga väike: näiteks psühholoogias ja kasvatusteadustes kirjutavad sakslased rohkem inglise keeles.
Ilukirjanduskeelena on saksa keel endiselt oluline. Kas eesti põhikooli ja gümnaasiumi lõpetanu suudab saksa keeles lugeda?
Õpilaste lugemisoskus on väga individuaalne. Arvan, et keskmine koolilõpetaja ei suuda selles keeles vabalt lugeda ega rääkida, aga mitmed saksa keele süvaõppega kooli lõpetanud mitte kõik suudavad.
Vene keel sööb saksa keele välja.
Milline on saksa keele koht eesti koolis?
4. veebruari "Postimehes" avaldatud arvudest võib välja lugeda tendentsi, kui paljud valivad riigieksamiks saksa keele. Seda valiti ligi neli korda vähem kui inglise keelt. Olen ühes koolis testinud 50 õpilast, kes õppisid saksa keelt A-keelena. Küsisin, kas nad on seda kahetsenud. Üldiselt olid õpilased keeleõpihimulised, aga nad oleksid tahtnud õppida esimese võõrkeelena siiski inglise keelt, millega saab tänases maailmas paremini hakkama.
Minu esimeses koolis ei olnud valikuvõimalust: kõik olid sunnitud saksa keelt õppima. Kas selliseid koole leidub ka praegu?
Kindlasti on koole, kus lapsed lihtsalt pannakse mingit keelt õppima, kuna teise keele õpetajat ei ole.
Ja kui ongi, tuleb klass jagada kahte rühma. Kellest saavad "inglased", kellest "sakslased"?
Saksa keelt hakkavad praegu õppima viletsama õppeedukusega lapsed. Minu keskkooliajal, 20 aastat tagasi, olid saksa keele rühmades tugevamad õpilased. Arvan, et pärast laulvat revolutsiooni, kui hakati tegema uusi õppekavu, oleks haridusministeerium pidanud määrama esimeseks võõrkeeleks paratamatult ja ainuvõimalikult inglise ja teiseks saksa keele, arvestades tulevikuperspektiivi, et Saksamaa on ühinenud ja tema keel saab kunagi Euroopa juhtivaks keeleks. Praegu sõltub B-keele valik täiesti õpetajate olemasolust. Et väga palju on vene keele õpetajaid, saab selleks tihti vene keel, nii et saksa keel kaob koolidest isegi B-keelena. See on tendents.
1990. aastate algusest tegelete Tartu Ülikoolis õpetajate täiendus- ja ümberõppega. Teie lühikursus kannab nime "Mängud ja mängulisus võõrkeelte õppimisel".
See kursus lähtub sellest, et õpetajatel on vaja võtteid, mida kasutada keeletunnis õpikule lisaks.
Avatud ülikooli juures olen saksa keele õpetajate ümberõppe projektijuht. Juhendan kolmeaastaseid ümberõppekursusi saksa keele õpetajatele, kellel on kõrgharidus mõnes muus aines. Kogu täiendus- ja ümberõppe projekti idee pärineb Mati Salundilt. Põhirõhu paneme kõnevilumuse omandamisele, arendame ka lugemis- ja kuulamisoskust. Foneetikat annab magister Eve Puurmeister, grammatikat Milvi Kaber. Saadud lisaeriala annab õiguse õpetada saksa keelt 6. 9. klassini.
Ümberõpe on väga oluline, sest ainult vähesed saksa filoloogia tudengid läbivad õpetajakoolituse aasta ja taotlevad kutsepaberid, mis lubavad õpetada saksa keelt igas kooliastmes (kuni 10 inimest aastas). Muret teeb, et noored ei lähe kooli: vahest on neil mingeid halbu mälestusi koolist või paremaid töövõimalusi (asi ei pruugi alati olla rahas). Ümberõpe võiks seetõttu huvitada direktoreid, kelle koolis töötab saksa keelt oskavaid õpetajaid, kes tahaksid omandada lisaeriala. Praegu käib kursustel 13 õpetajat, enamik neist on vene filoloogid. Käime koos kord kuus ühel nädalavahetusel (8 t laupäeval + 6 t pühapäeval). Mõned annavad juba praegu põhikoolis saksa keelt.
Mis vahet on eestlastest ja venelastest saksa keele õppijatel?
Kuigi vene ja saksa keel on lähemad sugulaskeeled, on venelasel raskem aktsendist lahti saada. Eestlane omandab häälduse kergemini.
Mis on muutunud saksa keele kui võõrkeele õpetamise metoodikas võrreldes SDV või vana Eesti Vabariigi ajaga? Kas saksa keele metoodika areng peab sammu inglise keele metoodika omaga?
Jah. Saksamaa ja Ameerika keeleõppemetoodikutel on tihedad vastastikused teadussidemed. On ühised kultuuridevahelised, kommunikatiivsed jms meetodid, millel on oma plussid ja miinused. Päris ilma grammatikata ei saa õpetada ühtegi võõrkeelt.
Mulle on jäänud mulje, et saksa keele õppimisel läheb vaja rohkem mehhaanilist mälu kui inglise keele puhul: peale reeglipäratute verbide põhivormide tuleb meelde jätta iga nimisõna sugu.
Saksa filoloogina pean tunnistama, et teoreetikud on välja mõelnud väga erinevaid kolme artikli süstematiseerimise meetodeid, aga iga õpilane peab siin endale looma oma süsteemi ja strateegia artikli meeldejätmiseks, näiteks värvide abil.
Kust tulevad eesti keele ja kooli eripära ja vajadusi arvestavad saksa keele õpikud? Kui palju kasutatakse rahvusvahelisi ükskeelseid õpikuid või nende koopiaid?
Saksamaal välja antud ükskeelseid õpikuid kasutatakse üsna palju. Väga head on "Deutschmobil", "Deutsch konkret" ja "Auf Deutsch". Helgi Org on kirjutanud A-keele õpikud 3.7. klassini ("Hallo, Freunde!" jt). Kohati väga huvitava B-keele õpiku on koostanud Viivi Leibur. See lähtub sugestiivõppe meetoditest ja nõuab õpetajalt eriväljaõpet. Saksa keele õpikutega on Eestis suuri probleeme, paljud klassid on katmata, eriti gümnaasiumis. Süvakoolid on hoopis õpikuteta, praktikantide sõnutsi aetakse sageli läbi nõukogudeaegsetega. Arvan, et me ei pea kõiki õpikuid ise kirjutama, vaid võiksime osta litsentse, nagu on teinud Koolibri.
Kes on tänases Eestis saksa keele Lauri Leesi? Leesi on ju kirjutanud terve seeria metoodiliselt ühtseid prantsuse, inglise ja vene keele õpikuid. Kahju, et Linnar Priimägi ei tegele üldharidusega tema võiks see olla.
Jaa, muidugi! Sellised arutlused on mõistagi väga subjektiivsed, paljud idealiseerivad oma endisi õpetajaid. Minu jaoks on eesti kooli eripära ning eesti keele õpetamise sümbol legendaarne Vello Saage, kelle õpilane ma olen. Saksa keelt õpetas mulle Hildegard Anton.
Räägime natuke Tartu Saksa Kultuuri Instituudist ja Goethe-Instituudist.
Saksa Kultuuri Instituut korraldab kursusi ja üritusi, näiteks oli meil väga kena jõuluõhtu. Selle juhataja Maie Keek teeb suurt ja tänuväärset tööd õpetajate täienduskoolituse alal, kutsudes kohale palju välislektoreid. Samas majas käivad Viktor Siebeni juhtimisel koos ka Tartu volgasakslased.
Baltimaade ainuke Goethe-Instituut asub Riias, Eestis on selle filiaal. Riia instituudiga on mul väga tihedad sidemed. Tänu Goethe-Instituudile on Saksamaal saanud ennast täiendada paljud Eesti õpetajad, ka minu ümberõppe läbinud.
Eestis tegutseb ka Saksa Keele Õpetajate Selts, mis korraldab aastakonverentse, keelelaagreid jm.
Lõpetuseks mõni sõna teist endast. Mida olete pärinud oma isalt Heino Liimetsalt?
Ei oska öelda. Välimuselt olen rohkem ema moodi, aga zhestikulatsioon, naer ja suhtlemine on mul kahtlemata isast. Kandidaaditööd kirjutades oli mul isaga väga huvitav vestelda, sest tal tekkis kogu aeg uusi ideid. Pedagoogikat ei hakanud ma uurima tema eeskujul, vaid sellepärast, et sel alal sai kraadi kaitsta Eestis, saksa filoloogina aga ainult Venemaal. Kahjuks ajad muutusid ja minust sai esimene pedagoogikamagister. Kuigi mul olid kõik kandidaadieksamid tehtud, tuleb nüüd kõik doktorantuuris uuesti teha.
Millest tuleb teie doktoritöö?
Uurin oma vanaonu Enn Koemetsa tütre, dotsent Inger Kraavi käe all õpilaste minapilti ja õpiraskusi kakskeelses õpikeskkonnas. Kuna emakeel teatud määral vahendab alati inimese "mina" ja isiksuslikke struktuure, siis, hakates õppima kõiki aineid järsku võõrkeeles, võib oletada, et selge, diferentseeritud minapildiga laste õpiraskused on teistsugused kui hägusa minapildiga lastel. Edaspidi võib uurida, milliseid töövahendeid vajaksid erineva minapilditüübiga õpilased.
Usun, et teie töö aitab paremini mõista ka vene koolist eesti kooli tulnute õpiraskusi.

SANDER ALFRED LIIVAK

 [Tagasi algusesse]
 


Eesti noored Saksamaale õppima!
Tähelepanu, saksa keele õpetajad ja saksa keele huvilised!
Juba viiendat aastat avaneb meie üldhariduskoolide õpilastele võimalus õppida üks või kaks kuud Baden-Würtembergi Liidumaa gümnaasiumides.
Selle õpilasvahetuse tingimused ja nõuded on käesoleval aastal järgmised.
Viimane konkursile registreerimise päev on 31. märts 1999. Registreerimiseks on vaja esitada elulookirjeldus, iseloomustus koolilt, viimase õppeaasta tunnistus (koopia) ja SILD Baden-Württembergi ankeet. Ankeedi blanketid saab Tallinna Saksa Kultuuriinstituudist/Goethe-Instituudist ja Tartu Saksa Kultuuriinstituudist.
Konkursile registreerimise dokumendid palume saata aadressil Helgi Org, Tallinna Saksa Kultuuriinstituut/Geothe-Instituut, Tolli 2, 10133 Tallinn. Lisainfo tel 420 403 ja 6 411 439. Palume saksa keele õpetajatel informeerida oma õpilasi õpilasvahetuse võimalustest ja tingimustest.

HELGI ORG,

saksa keele ainenõukogu esinaine

[Tagasi algusesse]
 


Soome keele olümpiaad
 
tänavu Agricola päeval, 9. aprillil Tartus
Tulemas on järjekordne, arvult neljas soome keele olümpiaad. Sedakorda toimub see Tartus soome kirjakeele rajaja Mikael Agricola päeval 9. aprillil.
Soomes on 9. aprill olnud alates 1959. aastast lipupäev, alates 1978. aastast tähistatakse seal 9. aprilli kui soome keele päeva. Eestis on Soome Instituut tähistanud Agricola päeva alates 1996. aastast soome keele olümpiaadiga.
Sel aastal toimub soome keele olümpiaad reedel, 9. aprillil Tartus. Korraldavad Soome Instituut, Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo, Tartu Ülikool, Tallinna Pedagoogikaülikool, Eesti haridusministeeriumi soome keele ainenõukogu ning Soome suursaatkond.
Oma teadmisi oodatakse proovima 8.12. klasside õpilasi, ja igast koolist 23 soome keele parimat tundjat.
Info ja registreerimine 19. märtsini Soome Instituudi Tartu osakonnas (Vanemuise 19, 51014 Tartu, tel (27) 427 319 või e-post: kukk.soome@ilmamaa.ee).

[Tagasi algusesse]
 

Inglise keele õpetajatele
 
Miks on vaja grammatikaõpetust? Loodan väga, et enamik keelekasutajaid on sellele küsimusele juba vastuse leidnud. Rõhutan asjaolu, et kui teise keele (second language) õppimisel on esmatähtis kommunikatiivsuse kiire omandamine, siis võõrkeele (foreign language) õppimisel on eriline väärtus tähenduslikul ja grammatilisel keelelisel korrektsusel. Meie noortel tuleb enamasti sooritada võõrkeeleeksam, kus grammatika tundmine on möödapääsmatu. Kuidas aga leida materjal, mis oleks meie tingimustes kõige otstarbekam? Julgen soovitada täiesti uue lähenemisviisiga Beaumonti kirjastuse inglise keele grammatikat "Moving with Grammar", mille autor on inglane Ronald Green.
Autor on seadnud endale eesmärgi anda süsteemne ülevaade, mis aitaks nii õpetajaid, õpilasi kui ka iseõppijaid, nii et raamat oleks ühtlasi kasutatav käsiraamatuna. Ta nimetab seda pedagoogiliseks grammatikaks, mis on paindlik ja võimaldab tegelda grammatikaga just sel määral, nagu see vajalikuks osutub.
Kõige suurem erinevus R. Murphy populaarsetest grammatikaõpikutest seisneb selles, et "Moving with Grammar" ei sea piiranguid kasutaja keeleoskusele: materjal esitatakse arusaadavas keeles selliselt, et kõige olulisem info antakse edasi värvilistes kastides ja mida vähem tähtis või spetsiifiline (vajalik edasijõudnutele ja õpetajatele) kõnealune punkt on, seda heledama värviga kasti ja väiksemat kirja kasutatakse. Seega sobib antud grammatika eriti hästi koolidesse, kus seda saab kasutada nii õpilane oma teadmiste täiendamiseks ja kontrollimiseks kui ka õpetaja, kes peab grammatikat põhjalikumalt teadma.
Õpetaja saab valida, mil määral ning missugust osa õpilastelt nõuda: väikeses kirjas kommentaare võib tugevamatele õppijatele soovitada. Murphy õpikute puhul on reeglid ja harjutused esitatud õppurite tasemest lähtudes ja teistest grammatikaaspektidest eraldi seisvatena. Seepärast on terviku tabamine keeruline ning tunduvalt aeganõudvam.
R. Green ei pea õigeks grammatikaharjutuste mõtestamata "läbitegemist". Ta peab oluliseks, et õpilane ei järgiks lihtsalt instruktsioone, vaid tunnetaks igas harjutuses tegelikku keelt ja saaks aru, mida temalt nõutakse. Sellepärast puuduvad raamatus harjutused à la "täida lüngad, kasutades lihtminevikku", õpilane peab ise konteksti järgi aru saama, millist ajavormi kasutada. Niimoodi õpetatakse nägema grammatika seost tähendusega, näiteks erinevust lausetes:
"When I came home, I saw that she was crying";
"When I came home, I saw that she had been crying";
"John waited for an hour";
"John has been waiting for an hour".
Harjutuse täitmisel on võimalik ainult üks variant, mille määrab kontekst. See sunnib õpilast erinevate variantide sobivuse üle mõtlema ning grammatikast lähtudes tähenduslikult õigesti valima. Sellised harjutused erinevad oluliselt ülesannetest, kus nõutakse vaid ühe grammatikareegli mehaanilist kasutamist.
Lisaks eelöeldule on kõik grammatikapunktid alati ka üksteisega seotud, s.t neis viidatakse teistele, lisainfotandvatele või seoseid näitavatele punktidele. Kordamisvõimalusi pakuvad iga osa lõpus spetsiaalsed peatükid harjutustega.
Raamatu lõpus on sõnaloend, mida on lihtne kasutada, kui soovitakse teavet konkreetse sõna, väljendi või mõne grammatika aspekti kohta.
Suureks abiks on kaks lisa. Esimeses on ära toodud konstruktsioonid eessõnadega (nimisõnad, omadussõnad ja verbid, mis nõuavad enda ees või järel kindlaid eessõnu) ja teises antakse enamlevinud frasaalverbide tähendus.
Esimesed 100 eksemplari on saadaval kirjastuses Avita hinnaga 220 krooni (käsiraamat ja harjutuste võti), järgmiste saadetiste puhul kahjuks hind tõuseb.

MERIKE SAAR


[Tagasi algusesse]
 

Enn Nurk. 13.10.1935 3.02.1999

Enn Nurk. 13.10.1935 3.02.1999

Talve selgroo murdumise aeg seisatas hetkeks aja, manalateele lahkus Vändra Gümnaasiumi teenekas õpetaja, paljude matemaatikaõpikute autor, C. R. Jakobsoni teenetemedali kavaler Enn Nurk.
Kustus tõrvik, mis ei valgusta enam klassituba. Üle igavikuläve astus kutsumusega pedagoog, hinnatud kolleeg.
Enn Nurga kooliteenistus Pärnumaal algas Vändra Gümnaasiumis 1959. a, pärast Tartu Ülikooli lõpetamist. Vändra kool oli talle neljakümne aasta jooksul teine kodu, elu sisu, mõte, elulugu. Ta oli ihu ja hingega õpetaja, poolik töö nagu poolik teadminegi oli talle võõras. E. Nurga ainetunnid olid alati põhjalikult ettevalmistatud ja sisukad tõsise töö tunnid, kus looderdamine ei saanud tulla mõttessegi. Tal ei olnud kombeks anda armu õpilastele ega iseendale. Tema tööaastate võrrandis oli vaid üks suurus töö. Kuid tõsise töösse suhtumise ja nõudliku välisilme taga oli hea süda, kaasatundev ja mõistev loomus ning huumorimeel. Enn Nurga töökusest ja nõudlikkusest said osa nii Vändra Gümnaasiumi õpilased ja kolleegid kui ka maakonna ning vabariigi matemaatika ainekomisjoni liikmed.
1969. a liitus õpetaja Enn Nurk Ühiskondliku Pedagoogika Uurimisinstituudi tööde ja tegemistega. ÜPUI aastate jooksul avaldas ta matemaatika-, didaktika- ja metoodikaalaseid töid, esines lektorina. Uurimisvaldkondadeks olid rühmatöö, individualiseeritud iseseisva töö, probleemõppe, õpioskuste, matemaatilise taseme mõõtmise probleemid.
Öeldakse, et inimene, kes on istutanud puu või kirjutanud raamatu, pole elanud asjatult. Üks osa õpetaja E. Nurga nende aastate tööst on olnudki matemaatika töövihikute ja õpikute koostamine. 1987. a võttis ta koos prof A. Telgmaaga osa üleliidulisest matemaatika õpikute konkursist VVI klassidele, kus nad saavutasid esikoha. Tänaseks on nimetatud õpikut välja antud 1012. keeles.
Kõigi tööaastate jooksul järgis Enn Nurk põhimõtet, et õpetaja peab iga päev juurde õppima, pidevalt otsima uut, seda katsetama ja looma. Tema tegemisi kandis C. R. Jakobsoni kirjapandud mõte: "Palju on veel puhastada, enne kui kõik sõnnik saab ära kasitud olema. Vaimu valgus ja mõistuse selgus üksi on abi nende asjade vasta ning koolmeistrid ärgu väsigu ära rahvast õpetamast sest just teadmised on see vägev rohi, mille vasta ebausul kinnitust ei ole." Raske on öelda, kui paljud Eesti koolilapsed seda vaimu ergutavat ravimit tema õpikute kaudu on saanud.
Tema tööaastad olid saavutusterohked ka kooli, maakonna ja vabariigi aineolümpiaadidel.
Nende aastate jooksul tehtud tänuväärse haridusalase töö eest autasustati õpetaja Enn Nurka paljude au- ja tänukirjadega. Tema tulemuslikku pedagoogitööd hinnati 1972. a teenelise õpetaja aunimetusega, 1993. a tunnistati ta Pärnumaa aasta õpetajaks gümnaasiumi osas, 1996. a valiti Pärnumaa populaarsemaks haridus-tegelaseks.
Õpetaja Enn Nurk ei olnud tüüpiline õpetaja omataoliste hulgas, vaid pedagoog, kelles oli rahutust Eestimaa õppekirjandust uuendada ning kes ise osales selles põhimõttel, et koolis õpetatavatele teadmistele tuleb anda tagasi see kontekst, kust nad pärit ja milles nad kasutatavad on.
Tõrvik ei põle enam, töö jäi pooleli.
Pärnu maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakond

Vändra Gümnaasiumi kollektiiv

 

 


In memoriam
On lahkunud üks meie silmapaistvamaid õpetajaid ja matemaatika õppekirjanduse autoreid, Ühiskondliku Pedagoogikainstituudi kauaaegne president. Meie, ÜPUI didaktikute jaoks oli ta esmajärjekorras didaktik. Ta astus uurimiskursustele 1969. a ning tegutses seal (hiljem ÜPUI-s) mitu pikka aastakümmet. Tahaksin tema mälestuseks ja nooremale põlvkonnale, kellest enamik on õppinud tema õpikute ja töövihikute järgi, teadmiseks anda väikese ülevaate tema uurimustest ÜPUI-s.
1972. a konverentsi kogumikus ilmus temalt kaks tööd, mõlemad tolle aja kuumal teemal individualiseeritud iseseisvast tööst ja probleemõppest. Esimene baseerus kolm aastat kestnud õpetaval eksperimendil. Selle teostamiseks koostas ta mitmekesiseid, loovat mõtlemist eeldavaid tööjuhendeid mitmel raskusastmel. Selles katses oli tähtsal kohal rühmatöö (Enn Nurka võib pidada rühmatöö pioneeriks matemaatika õpetamisel Eestis). Katselise õpetamise efektiivsus oli silmapaistvalt suur ning näitas valitud metoodika pikaajalise kasutamise otstarbekust. Teine töö oli pühendatud probleemõppe rakendamisele matemaatikas 6. ja 7. klassis, mis oli jällegi uudne teema tolleaegses didaktikas. Oli koostatud palju praktikas hõlpsasti kasutatavaid probleemülesandeid; ta laskis koostada ülesandeid ka õpilastel. 1975. a kogumikus esitas Enn Nurk andmed tööst, mille eesmärk oli uurida õpetajate hinnanguid 5. klassi õpilaste tööde vigadele. Tööde analüüsist ja õpetajate küsitlusest ilmnes, et õpetajad hindasid vea raskust äärmiselt erinevalt (kui oluline probleem tänapäeval!). 1978. a esitas ta töö ka praegu üliaktuaalsel teemal iseseisva töö oskuste arendamisest. Nende oskuste arendamiseks oli loodud süsteem 4.8. klassini rõhk oli pandud iseseisvale tööle matemaatikaõpikuga uue õppematerjali läbitöötamisel. Järgmine töö (1980) lähtus asjaolust, et õpilased on algebrakursuses raskustes astmetega tehete sooritamisel. Uuriti nende oskuste dünaamikat 6.11. klassini ning selgitati vähese arengu põhjusi. Edasi (1986) jätkas Enn Nurk õpioskuste arendamise võimaluste uurimist oma 4. klassi töövihiku põhjal. 1995. a konverentsil tuli ta tagasi rühmatöö probleemide juurde, esitas ülevaate oma pikaajalistest kogemustest rühmatöö rakendamisel matemaatikas (ilm 1996). Publikatsioonidele ÜPUI kogumikes lisandusid arvukad artiklid perioodikas. Loodan, et tema teaduslik pärand leiab rohket kasutamist õpetajate täienduskoolituses. Vananenud ei ole tema tööde ainuski lehekülg.
Vahepeal tuli haridusüldsust rabav teade Enn Nurga ja Aksel Telgmaa koostatud matemaatikaõpik sai üleliidulisel konkursil esikoha. See tähendas õpperaamatu kasutuselevõttu kogu N Liidus. Õpik nagu tema muugi õppekirjandus oli erakordselt õpilaskeskne (juba enne, kui see termin meil veel kasutusele tuli). Enn Nurk lähtus alati lapse kogemustest ja mõttemaailmast. Paraku ka Eesti oludest, mis tingis auhinnatud õpiku lõputut ümbertegemist. Ta ütles, et oleks ta seda ette teadnud, poleks õpikut tegema hakanudki. Näiteks tuli kõrvaldada tekst, milles tehteid sooritati vorsti hinnaga, sest Venemaa äärealadel polnud laps ehk vorsti näinudki.
Didaktikute seminarides ja traditsioonilistel diskussioonidel rikastas ta meid kõiki oma originaalsete ja konstruktiivsete ideedega ning kooli valupunktide kriitikaga. Enn Nurk oli ÜPUI raudvara ja kooshoidja. Kõigis oma töödes ja mõtteavaldustes sidus ta didaktika, matemaatika metoodika ja üldpedagoogika üheks tervikuks, nagu ta isikus sulasid kokku matemaatikaõpetaja ja klassijuhataja. Ma tean, et ta arendas sihikindlalt iga üksikut õpilast.
Samuti tean, et ta ei säästnud end sugugi. Arvan, et see on üks põhjus, miks oleme täna leinas, miks ei saa me enam Enn Nurgaga ÜPUI suveseminaril kohtuda.

INGE UNT,

ÜPUI didaktika sektsiooni juhendaja


Sõpra ja kolleegi mälestades.
"Elame veel!" Nõnda lõpetas Enn oma kirjaread minu perele saadetud viimasel jõulukaardil. Arvatavasti lubas tal nõnda väita hea enesetunne, mis oli taastunud pärast hiljuti avastatud suhkruhaiguse ravi. Kes oleks võinud siis aimata, et see "veel elamine" ei kesta enam kahte kuudki!
Minu koostöö Ennuga sai alguse enam kui kümme aastat tagasi. Enn oli siis juba ammugi tuntud koolimees, tunnustatud matemaatikaõpetaja. Ja mitte ainult õpetaja. Ta oli tuntud ka kui erksa uurijavaimuga praktik, kelle huviobjekt oli õpilaste iseseisev töö, eeskätt rühmatöö. Sellekohaste probleemide lahendamisele aitas ta pingsa õpetajatöö kõrvalt kaasa oma arvukate kirjatükkide ja esinemistega matemaatikaõpetajate kokkusaamistel. Ta oli väga hea pedagoogilise vaistuga õpetaja, kelle tunde ka Tallinna Pedagoogikaülikooli üliõpilased külastasid ja keda kui mitmekülgse pedagoogilise arsenaliga õpetajat neile eeskujuks seati. Seepärast oli loomulik minu ettepanek lüüa kaasa põhikooli matemaatikaõpikute ja töövihikute kirjutamisel. Oma tagasihoidlikkusest tingituna ta küll kõhkles, kuid lubas siiski proovida. Proovimisest kasvas välja meie pidev koostöö, millest sündisid põhikooli 5.8. klassi matemaatikaõpikud ning Ennu ainuautorluses rida nende klasside töövihikuid. 1987. a võitsime üleliidulise 5.6. klasside matemaatikaõpikute konkursi. Nende õpikute kirjastamist jätkati veel 1998. a. Selle töö katkestas Ennu lahkumine. Kui meie ühisest tööst on olnud eesti koolile mingisugunegi kasu, siis võib julgesti väita, et Ennu kaastööta oleks see olemata.
Veel 3. veebruaril tuli Ennult minu töölauale valmis käsikiri koos väikese kaaskirjaga. Muidugi ei võinud ma siis aimata, et selle paki ja kirja avamise ajal nende saatjat enam pole... ja et mul oma valmis seatud vastusaadetist enam kellelegi läkitada ei ole.
Oma kaaskirjas ütles ta: "Saadan Sulle ühe eksemplari. Ise pole ma asjaga rahul." See viimane lause on nii ennulik! Ta tahtis ju alati oma tööd hoolikalt viimistleda, et kirjutise toimetajal oleks võimalikult vähe tööd ja lugeja (õpetaja, õpilane) sellega rahul oleks. See tal ka õnnestus.
Ta jätkas veel: "Ülesehitust ja ülesannete valikut (varasemat) oleks pidanud rohkem muutma, kuid seekord pani aeg kõik paika (minu rõhuasetus A.T.)." Arvatavasti mõtles Enn siin küll mingit kalendripäeva, kuid vaadeldavas kontekstis mõjub see ütlemine ootamatult ehmatavalt...
Enn Nurga viljakalt ja väärikalt elatud elu on murdunud, tema töö aga elab.
Mälestus jääb.

AKSEL TELGMAA

[Tagasi algusesse]
 

Siit nurgast ja sealt nurgast